Kertu istus pehme diivanil, millel oli hubane pleed, ja vaatas kõrvalt, kuidas tema perekond vanaisa sünnipäeva tähistas.

Kertu sat on the soft couch, wrapped in a cozy throw, watching as her family celebrated vanaisa's birthday.

Tuba oli suur ja soe, täis naeru ja jutukõminat.

The room was large and warm, filled with laughter and chatter.

Laudadel olid värsked kuklid, õunakoogid ja mesine tee, mis täitis õhku sügise aroomidega.

On the tables were fresh buns, apple pies, and honeyed tea, which filled the air with the aromas of autumn.

Akna taga paistsid värvilised lehed puhmastena tuule käes tantsimas.

Outside the window, colorful leaves seemed to dance in tufts in the wind.

Kertu tundis väikest närvipinget.

Kertu felt a slight tension.

Kas peaks ta minema Andrest tervitama?

Should she go to greet Andres?

Nad polnud aastaid kohtunud.

They hadn't met in years.

Kertu tahtis Andresele öelda, et oli leidnud uue töö, mis teda tõeliselt köidab.

Kertu wanted to tell Andres that she had found a new job that truly fascinated her.

Kuid mõte suurest rahvahulgast ja võõrastest nägudest tekitas temas ärevust.

However, the thought of a large crowd and unfamiliar faces made her anxious.

Võttis Kertu endale hetke.

Kertu took a moment for herself.

Ta teadis, et pidi leidma õige aja.

She knew she had to find the right time.

Kell oli juba varsti kuus, ja väljas hakkas hämarduma.

It was almost six o'clock, and it was starting to get dark outside.

Hingates sügavalt sisse, otsustas Kertu minna aeda.

Taking a deep breath, Kertu decided to go to the garden.

Andrest oli seal rohkem rahulik ja juttu alustades.

Andres was more at ease there, making it easier to start a conversation.

Neil olid ühised lapsepõlvemälestused vanaisa aiast.

They shared childhood memories of their grandfather's garden.

Kertu astus aeglaselt aeda, kus Andres oli parasjagu juttu ajamas Maarikaga.

Kertu slowly stepped into the garden, where Andres was chatting with Maarika.

Tundis end natuke ebakindlalt, kuid läks siiski ligi.

She felt a bit unsure, but went over anyway.

Just siis hakkas vihma sadama, suurte raskete piiskadena.

Just then, it started to rain, with big, heavy drops.

Kõik jooksid naerdes tuppa ning Kertu võimalus näis käest libisevat.

Everyone ran inside laughing, and Kertu's opportunity seemed to be slipping away.

Hiljem õhtul, kui kõik olid tagasi toas ja söömisest ja mängudest väsinud, leidis Kertu hetke.

Later that evening, when everyone was back inside and tired from eating and playing, Kertu found a moment.

Ta nägi Andreset üksinda köögis, kes soris vanu peraalbumeid.

She saw Andres alone in the kitchen, browsing through old family albums.

Kertu hingas sügavalt sisse ja astus ligi.

Kertu took a deep breath and approached.

"Andres," alustas Kertu vaikse häälega, "mul on midagi öelda..." Andres pööras end tema poole ja naeratas.

"Andres," Kertu began in a quiet voice, "I have something to tell you..." Andres turned to her and smiled.

Nad istusid köögilaua ääres, sooja valguse käes, eemal toetuses tähmalarumm.

They sat at the kitchen table, in the warm light, away from the uproar of celebration.

Kertu rääkis oma uuest tööst ja plaanidest.

Kertu talked about her new job and her plans.

Andres kuulas tähelepanelikult, ilma katkestamata.

Andres listened attentively, without interrupting.

Lõpuks tundis Kertu kergendust.

In the end, Kertu felt relieved.

Tal oli hea meel, et oli julgust leidnud.

She was glad she had found the courage.

See väike samm andis talle enesekindlust.

This small step gave her confidence.

Ta teadis nüüd, et läheduse otsimine ja enda avamine oli väärtuslik.

She now knew that seeking closeness and opening herself up was valuable.

Ja see suhe oli tähtis.

And this relationship was important.

Sügisvihm trummeldas tasa akendele, kui nad vestlesid, ja Kertu tundis end lõpuks täiesti rahulolevana.

The autumn rain drummed softly against the windows as they talked, and Kertu finally felt completely at peace.