Maarja astus Tallinna vanalinna kitsastele tänavatele.

Maarja stepped onto the narrow streets of Tallinn's Old Town.

Suvi oli täies hoos.

Summer was in full swing.

Väikesed kohvikud olid inimesi täis ning turud olid viljade ja lillede lõhnast pungil.

Small cafés were full of people, and the markets were overflowing with the scent of fruits and flowers.

Maarja oli aastaid eemal olnud.

Maarja had been away for years.

Seekordne reis oli eriline - ta tuli koju Jaanipäeva tähistama.

This trip was special - she came home to celebrate Jaanipäev.

Maarja tundis veidi muret.

Maarja felt a bit anxious.

Ta oli harjunud elama välismaal, teises kultuuris.

She was used to living abroad in a different culture.

Kui ta jõudis oma pere majja, ootasid ema ja isa teda soojalt.

When she reached her family's house, her mother and father greeted her warmly.

Kuid tunne oli kummaline, justkui oleks ta vahepeal võõraks jäänud.

But the feeling was strange, as if she had become a stranger in the meantime.

Õhtupoolikul kohtusid kõik supelmaja hoovis.

In the afternoon, everyone gathered in the backyard of the bathhouse.

Tublid käed ladusid kugalad lõkke ümber.

Busy hands piled logs around the bonfire.

Maarja mõtles, kas suudab ikka leida sidet oma pere ja kultuuriga.

Maarja wondered if she could still find a connection with her family and culture.

Nii palju oli vahepeal muutunud.

So much had changed in the meantime.

"Maarja!"

"Maarja!"

hüüdis Leena, tema vanaema, rõõmsalt.

called Leena, her grandmother, cheerfully.

"Tule siia, meil on nii palju rääkida."

"Come here, we have so much to talk about."

Maarja istus vanaema kõrval.

Maarja sat beside her grandmother.

Lõke hüppas ja prõksus, täites õhtut soojusega.

The fire leaped and crackled, filling the evening with warmth.

Leena hakkas rääkima vanadest aegadest.

Leena began talking about the old days.

Ta meenutas, kuidas omal ajal tähistasid nad Jaanipäeva.

She recalled how they celebrated Jaanipäev back in her day.

Nad tantsisid ja laulsid ümber lõkke hommikuni.

They danced and sang around the fire until morning.

Maarja kuulas, tema süda täitus imestusega, kui vanaema jagas lugusid oma noorusest ja perest.

Maarja listened, her heart filled with wonder as her grandmother shared stories of her youth and family.

Õhtu pimenes.

The evening grew dark.

Lapsed jooksid ringi, täiskasvanud laulsid ja tantsisid.

Children ran around, and the adults sang and danced.

Maarja otsis pilguga oma kohta selles melus.

Maarja searched for her place in this bustle.

Kiiresti sai selgeks, et isegi kui asjad on muutunud, oli midagi ikka sama.

It quickly became apparent that even if things had changed, something was still the same.

See ühendus.

That connection.

See tunne, et kuulud kuhugi.

That feeling of belonging somewhere.

Vanaema haaras Maarja käest ja tõmbas ta tantsuringi.

Grandmother grabbed Maarja's hand and pulled her into the dance circle.

Leegid tõusid kõrgele ja Maarja naeris.

The flames rose high, and Maarja laughed.

Ta suutis taas tunda, kuidas juured teda tagasi hoidsid.

She could once again feel how the roots held her back.

Ella mäed ja orud, meie metsad ja järved - Maarja leidis enda kodu ja pere.

The hills and valleys, our forests and lakes - Maarja found her home and family.

Alguses tundus, et kõik on võõras.

At first, it felt like everything was unfamiliar.

Kuid Maarja teadis nüüd, et mõned asjad ei unune kunagi.

But Maarja now knew that some things are never forgotten.

Pärast pikka, joovastavat tantsu, kui lõke hakkas kustuma, tundis Maarja, kuidas rahu täitis tema südame.

After a long, intoxicating dance, as the fire began to die down, Maarja felt peace fill her heart.

See oli õhtu, mil Maarja uuendas sidet oma kultuuri ja inimestega, keda armastas.

It was an evening when Maarja renewed her connection with her culture and the people she loved.

Susises Jaanitule leegid ja öö õhk ise tundus laulvat vanaema ja teiste sugulaste lugusid.

The flames of the Jaanituli hissed, and the night's air itself seemed to sing the stories of grandmother and other relatives.

Maarja mõistis siis, et kuigi oli mujal olnud, on tema süda alati Estis olnud.

Maarja then realized that although she had been elsewhere, her heart had always been in Estonia.