Soomaa Rahvuspargi suvi oli täies hoos.

The summer at Soomaa National Park was in full swing.

Metsad olid lopsakad ja puud särasid roheluses.

The forests were lush, and the trees shone in green.

Õhk lõhnas mändide ja metsikute lillede järele.

The air smelled of pines and wildflowers.

Jaanipäev oli saabumas ja kogu pargi ümbrus kajas pidulikest ettevalmistustest.

Jaanipäev was approaching, and the whole park echoed with festive preparations.

Karin oli otsustanud, et see Jaanipäev saab olema eriline.

Karin had decided that this Jaanipäev would be special.

Pärast aastaid linnamelu keskel, tundis ta end Mihkli ja Pireti suhtes kaugeks.

After years of city life, she felt distant from Mihkel and Piret.

Ta igatses vanu aegu, kui nad kõik koos parkis telkisid ja lõkke ääres jutte pajatasid.

She longed for the old days when they all camped together in the park and told stories by the campfire.

Ta kutsus oma õed-vennad Soomaale, et veeta koos üks õdus õhtu.

She invited her siblings to Soomaa to spend a cozy evening together.

"Oh, kui hästi see kõik lõhnab!"

"Oh, how wonderful everything smells!"

ütles Piret rõõmsalt, kui nad kõndisid mööda tuttavat metsarada.

said Piret happily as they walked along the familiar forest path.

Mihkel hoidis kaart, juhatades neid kohta, kus nad varem olid telkinud.

Mihkel held the map, guiding them to the spot where they had camped before.

Ta oli ikka selline, kes püüdis kõik koos hoida.

He was always the one trying to keep everyone together.

Kui nad lõpuks oma lemmikpaika jõudsid, ei olnud seal miski muutunud.

When they finally reached their favorite spot, nothing had changed there.

Pühkisid puude varjust väikse telkimisplatsi puhtaks ja panid telgid üles.

They swept the small camping area clean under the trees' shade and set up the tents.

Karin hingas sügavalt ja tundis, kuidas mure vaikselt taandub.

Karin took a deep breath and felt her worries slowly fade away.

Õhtu saabudes süütasid nad lõkke.

As evening descended, they lit a campfire.

Sädemed tõusid taevasse, segunedes tähistaevaga.

Sparks rose into the sky, mingling with the starry night.

Karin vaatas Mihklit ja Piretit ning tundis, kui oluline on neil koos olla.

Karin looked at Mihkel and Piret and felt how important it was to be together.

Ta avas suu ja ütles: "Ma tean, et olen linnaelus kinni olnud, aga ma tahan, et see muutuks.

She opened her mouth and said, "I know I've been caught up in city life, but I want that to change.

Ma tahan, et me oleksime jälle lähedased."

I want us to be close again."

Äkki tõusis tuul ja kaugel mürises äike.

Suddenly, the wind picked up, and thunder rumbled in the distance.

Tumedad pilved kogunesid pea kohale ja vihm algas kiiresti.

Dark clouds gathered overhead, and the rain started quickly.

Karin närviliselt naeratas: "Noh, tundub, et peame üksteist vihma lõppedes ilmavaatama hakkama."

Karin nervously smiled: "Well, it seems we'll have to keep an eye on each other for the rain to stop."

Läbi vihma jooksid nad varjenditesse, naeratasid ja toetasid üksteist.

Running through the rain to shelters, they smiled and supported each other.

See oli nagu uus algus.

It felt like a new beginning.

Kui torm vaibus ja rebane paistis taevas vikerkaarega, kogunesid nad kõik taas lõkke ümber.

When the storm subsided, and a fox appeared in the sky with a rainbow, they all gathered around the campfire again.

Märjad ja väsinud, kuid õnnelikud.

Wet and tired, but happy.

Karin vaatas taas oma õdesid-vendi.

Karin looked at her siblings again.

Ta tundis, kuidas süda soojenes.

She felt her heart warm.

"Lähme koju.

"Let's go home.

Kuid luban, et see ei jää viimaseks korraks," ütles ta, vahates kuival lõpus olevat Mihklit ja Piretit.

But I promise, this won't be the last time," she said, gazing at Mihkel and Piret at the dry end.

Nüüd oli selge.

Now it was clear.

Karin teadis, et ei tohi enam pere kõrvale jätta.

Karin knew she shouldn't leave her family behind anymore.

Ta õppis, et koosveedetud aeg on hindamatu.

She learned that time spent together is priceless.

Nüüd naersid nad kulunud murede üle ja läksid koos tagasi.

Now they laughed over their worn worries and went back together.

Nii, nagu see kunagi oli olnud.

Just like it used to be.

Jaanipäeva öö kiskus taas kokku pere, kes kunagi polnud tõeliselt lahus olnud.

That Jaanipäev night brought the family together again, a family that had never truly been apart.