Lahemaa rahvuspargis kõrgusid puud ja peegeldus soode rahu.

In Lahemaa National Park, trees towered and the peace of the marshlands was reflected.

Oli Jaanipäev.

It was Jaanipäev.

Õhk lõhnas metsalillede järele ja taevas püsis suvekeskööl heledana.

The air smelled of wildflowers and the sky remained bright at summer midnight.

Arvo koos sõprade Kaja ja Mareti ning paljude teiste gaididega kogunes ümber mehise lõkketule, mida just süüdati.

Arvo, together with friends Kaja and Maret, and many other guides gathered around the sturdy bonfire that had just been lit.

Arvo armastas loodust.

Arvo loved nature.

Tal oli alati suur soov matkata ja looduses viibida.

He always had a strong desire to hike and spend time in the wilderness.

Kuid viimasel ajal märkis ta, et tema tervis ei pidanud alati seiklustele vastu.

However, lately, he noticed that his health didn't always withstand the adventures.

Nüüd oli Arvo sõpradele järele sõitnud Lahemaale, et koos tähistada Jaanipäeva, salaja muretsemas, kas tema keha peab sellele ööle vastu.

Arvo had now driven to Lahemaa to celebrate Jaanipäev with his friends, secretly worried about whether his body could handle the night.

Paraad algas.

The parade began.

Arvo kõndis üraskihõlmade seas, nautides lehtede vahelt pilku piiluvat päikest.

Arvo walked among the pine trees, enjoying the sun peeking through the leaves.

Tõeline ilupilt, ent äkki tundis ta, kuidas nina hakkas tiksuma ja kurk kippus paisuma.

A true picture of beauty, but suddenly he felt his nose start to tickle and his throat begin to swell.

See oli nagu oleks keegi pea peale kopsiku heinanõelu kallanud.

It was as if someone had dumped a bucket of hay needles over his head.

„Arvo, kas kõik on korras?“ uuris Kaja, nähes, kuidas Arvo lakkamatult aevastas ja sügeles.

“Arvo, is everything okay?” Kaja inquired, seeing how Arvo was sneezing incessantly and itching.

„Jah, jah, kõik on hästi,“ vastas Arvo installina, püüdes oma sümptomite suurust sõpradelt varjata.

“Yes, yes, everything is fine,” Arvo responded insistently, trying to hide the extent of his symptoms from his friends.

Ta ei tahtnud, et midagi segaks kogu rõõmu ja õhtuse lõkke naudingut.

He didn't want anything to disturb all the joy and the evening's bonfire pleasure.

Maret, kes oli meedikuharidusega, oli siiski tähelepanelik.

Maret, who had medical training, was nonetheless observant.

„Arvo, sa näed veidi... murettekitav välja,“ märkis ta ja tõi kuuvalguses lähemale, et uurida.

“Arvo, you look a bit... concerning,” she noted and moved closer in the moonlight to examine him.

Varsti turgatas Arvot tõsine kujutelm: kui ta kohe midagi ette ei võta, võib see õhtu tähendada enamat kui tavalist allergilist reaktsiooni.

Soon, a serious realization dawned on Arvo: if he didn't do something immediately, this evening could mean more than just an ordinary allergic reaction.

Lõkke ümberdi toredus ruumis.

Around the bonfire, the merriment continued.

Naeru, laule, ajalugu.

Laughter, songs, history.

Kuid Arvol oli järjest raskem hingata.

But it became increasingly difficult for Arvo to breathe.

Hetk enne, kui täpselt midagi hullu juhtuda sai, kogus ta julgust ja ütles: "Maret, ma vajan abi."

Just before something truly terrible could happen, he gathered the courage and said, "Maret, I need help."

Maret ei kahelnud hetkegi.

Maret didn't hesitate for a moment.

Ta paigutas Arvo maha, andis talle esmaabipakist allergiaravimit ja jäi tema kõrvale, kuni Arvo seisund paranes.

She sat Arvo down, gave him allergy medication from the first-aid kit, and stayed by his side until Arvo's condition improved.

Ta leidis sõna puudutusega Arvot alati julgustavaid sõnu ja Arvo nägi, kuidas sõbra toetus mõjus tugevamana kui ükski ravim.

She found words of encouragement that always brought Arvo comfort, and he saw how a friend's support was stronger than any medicine.

Peagi Arvo tundis, kuidas hingus hakkas tagasi tulema ja kannikesesulekesed metsas hakkasid taas tuttaval kombel lehvima.

Soon Arvo felt his breath returning and the woodpeckers in the forest began to flutter in a familiar way again.

Ta naeratas.

He smiled.

„Maret, aitäh,“ ütles Arvo südamest, „saan nüüd uuesti hingata.“ Õhtu muutis tooni.

“Maret, thank you,” said Arvo from the heart, “I can breathe again now.” The tone of the evening changed.

Bonfire põles endiselt maruliselt, ent nüüd mitte ainult lume- ja liivakõrvitsates, vaid ka Arvo jaoks teistsuguse tundega.

The bonfire still burned fiercely, but now not only among the ice and sand pumpkins, but also with a different feeling for Arvo.

Ta oli õppinud, et abipalumine polnud nõrkus, vaid tugevuse märk.

He had learned that asking for help was not a sign of weakness, but of strength.

Maretiga koos astusid nad tagasi lõkke juurde, et taas üles leida tuule ja tule laulu võti.

Together with Maret, they returned to the bonfire to once again find the key to the wind and fire's song.

Jaanipäev lõppes, kuid selle õhtu õppetund jäigi Arvole meelde: loodus vajab, et tema lood ei jääks üksi, isegi kui need on teinekord haavatavad.

Jaanipäev ended, but the lesson from that evening stayed with Arvo: nature needs its stories not to be left alone, even if they are sometimes vulnerable.

Sõprade toetus tegi looduse imed veelgi väärtuslikumaks.

The support of friends made the wonders of nature even more valuable.