Maarika vaatas aknast välja.

Maarika looked out the window.

Akna taga oli lumi justkui vaip, katmas kogu metsa.

Outside the window, the snow was like a carpet covering the entire forest.

Taas oli selja taga pikalt oodatud Eesti Vabariigi aastapäeva pidustused.

Once again, the long-awaited Eesti Vabariigi anniversary celebrations were behind her.

Maarika oli sõitnud Võrumaa metsade rüppe, et võtta osa vaimuliku taandumise nädalavahetusest.

Maarika had traveled to the embrace of the Võrumaa forests to partake in a spiritual retreat weekend.

Ta tundis, et oli elus ristteel, ja see nädalavahetus oli talle nagu hingetõmbeaeg.

She felt she was at a crossroads in her life, and this weekend was like a breather for her.

Maarika töötas koolis õpetajana, kuid temas oli unistus teistsugusest tulevikust, võib-olla hoopis kunstniku karjäärist.

Maarika worked as a teacher at a school, but she harbored a dream of a different future, perhaps even a career as an artist.

Vaimsete otsingute kohas olid Maarika ja teised osalejad eesotsas mentor Toomase ja Leeloga.

At the spiritual retreat location, Maarika and the other participants were led by mentors Toomas and Leelo.

Nad elasid tagasihoidlikes puitmajades, kus kaminates praksus tuli ja õhus oli tunda männilõhna.

They lived in humble wooden houses, where fires crackled in the fireplaces and the scent of pine was in the air.

Hommikutundidel käis Maarika koos grupiga meditatsioonis.

In the morning hours, Maarika participated in meditation with the group.

Ta üritas vaigistada oma mõtted, et kuulda oma südame häält.

She tried to quiet her thoughts to hear her heart's voice.

Siiani oli ta elus juhindunud loogikast ja kindlatest valikutest, kuid nüüd tundis ta, et on aeg midagi muuta.

Until now, she had been guided by logic and firm choices in her life, but now she felt it was time to change something.

Hommikuse meditatsiooni järel leidis Maarika end jalutamas lumises metsas.

After the morning meditation, Maarika found herself walking in the snowy forest.

Kume tuul paitas ta põski ja meel oli vaikne.

The deep wind caressed her cheeks and her mind was quiet.

"Maarika, mida sa tegelikult tahad?

"Maarika, what do you really want?"

" küsinud vaikselt Toomas, kes tema kõrvale astus.

asked Toomas quietly as he stepped beside her.

“Kas stabiilsus on veel see, mida sa ihkad?

"Is stability still what you crave?"

”Maarika noogutas.

Maarika nodded.

"Ma mõtlen sellele iga päev.

"I think about it every day.

Kooli töö on kindel, aga see ei tee mind õnnelikuks.

The school job is stable, but it doesn't make me happy.

Kardab ainult, et kui valin teise tee, kaotan kõik, mis mul on," vastas Maarika ausalt.

I'm just afraid that if I choose another path, I'll lose everything I have," Maarika admitted honestly.

Õhtuks oli metsas pimedaks läinud ja taevas säras täiskuu.

By evening, the forest had grown dark and the sky shone with a full moon.

Grupp kogunes lõkkeplatsi, kus Leelo tõi välja trummid.

The group gathered at the bonfire site, where Leelo brought out the drums.

Külm öö õhk kõditas punapead.

The cold night air tickled the redhead.

Maarika istus teiste keskel, kuuldes sügava trummi madalat kõminat.

Maarika sat among the others, hearing the deep rumble of the drum.

Tseremoonia oli aeg, mil igaüks pidi endasse vaatama.

The ceremony was a time for everyone to look within themselves.

Maarika sulges silmad, lasi külmal õhku oma nägu paitada ja kuuvalgusel end ümbritseda.

Maarika closed her eyes, letting the cold air caress her face and the moonlight surround her.

Ta tundis, kuidas tema mured hakkasid haihtuma.

She felt her worries beginning to fade away.

Tundus, justkui taevas vastaks tema küsimustele.

It felt as if the sky was answering her questions.

Maarika taipas, et tõeline õnn ja rahu ei tule väljastpoolt, vaid seest.

Maarika realized that true happiness and peace come not from the outside, but from within.

Pärast seda ööselõket tundis Maarika end kindlamalt.

After that night's bonfire, Maarika felt more confident.

Ta teadis, et tema valikud ei pea olema täiuslikud, aga nad peavad olema ausad.

She knew her choices did not have to be perfect, but they had to be honest.

Maarika naeratas, teades, et oli valmis uuteks algusteks ja julgust, et järgida oma südamehäält.

Maarika smiled, knowing she was ready for new beginnings and had the courage to follow her heart.

Järgmisel hommikul, kui Maarika hüvastijättis Leelo ja Toomasega, tundis ta kergendust.

The next morning, as Maarika said goodbye to Leelo and Toomas, she felt relieved.

Ta tegi otsuse, mida ta kaua oli kahtlenud tegema.

She made a decision she had long doubted to make.

Ta naasis linnas, valmis astuma samm sammult uues suunas, tundes südames kindlust ja julgust, mis teda edasi viib.

She returned to the city, ready to step forward step by step in a new direction, feeling the certainty and courage in her heart that would carry her forward.

Maarika uus algus oli käes, ja teda saatmas Võrumaa vaikse talvemetsa rahu.

Maarika's new beginning was here, and she was accompanied by the peace of the calm winter forest of Võrumaa.