
Healing Snowflakes: Brotherhood and Hope at Tallinna Hospital
FluentFiction - Estonian
Loading audio...
Healing Snowflakes: Brotherhood and Hope at Tallinna Hospital
Sign in for Premium Access
Sign in to access ad-free premium audio for this episode with a FluentFiction Plus subscription.
Tallinna haigla ootesaal oli vaikne.
The waiting room of Tallinna Hospital was quiet.
Ainus heli, mis katkestas külma vaikust, oli kergelt krõbisev raadio eemal nurgas.
The only sound breaking the cold silence was the faint crackling of a radio in the distant corner.
Tiit istus närviliselt ühe tooli serval, käed süles.
Tiit sat nervously on the edge of a chair, his hands in his lap.
Ta pilk oli suunatud akna taha, kus pehmed lumehelbed langesid tasa.
His gaze was directed outside the window, where soft snowflakes were gently falling.
Aeg venis ja muremõtted painasid teda üha enam.
Time dragged on and worrisome thoughts plagued him more and more.
"Ole terve, kallis Liisa," pomises Tiit vaevaliselt.
"Be well, dear Liisa," Tiit muttered weakly.
Tiit mäletas selgelt, kuidas nad Liisaga kohtusid kolm aastat tagasi, ühel pilvisel kevadpäeval.
Tiit clearly remembered how he had met Liisa three years ago, on a cloudy spring day.
Tema naeratus oli olnud nagu päikesekiir pärast pikka vihma.
Her smile had been like a sunbeam after a long rain.
Nüüd, peagi saabuv sõbrapäev, tõotas olla valusalt üksildane, kui Liisa ei paraneks.
Now, the soon-to-arrive Valentine's Day promised to be painfully lonely if Liisa didn’t get better.
Järsku avanesid rasked haigla uksed ja sisse astus Kristjan.
Suddenly, the heavy hospital doors opened, and Kristjan walked in.
Tiit ei osanud selle ootamatu saabumise peale öelda sõnagi.
Tiit didn't know what to say about this unexpected arrival.
Kristjan oli tema vennana see, kellega Tiit oli viimasel ajal vähe suhelnud.
As his brother, Kristjan was someone Tiit hadn't communicated with much lately.
Pinged nende vahel olid ajaga kasvanud, nagu lumevallid akna taga.
The tensions between them had grown over time, like the snowdrifts outside the window.
Kristjan seisis hetkeks, enne kui otsustas läheneda.
Kristjan stood for a moment before deciding to approach.
"Tiit," ütles ta soojalt ent veidi ebakindlalt.
"Tiit," he said warmly but somewhat uncertainly.
Tuli eemale vagura tooli kergelt kriuksudes.
He moved a bit, causing the quiet chair to creak softly.
"Kuulsin Liisast.
"I heard about Liisa.
Kas tean, kuidas asi on?"
Do I know how things are?"
Tiit vajus sügavamale tooli sisse.
Tiit sank deeper into his chair.
"Ma ei tea," vastas ta vaikselt.
"I don’t know," he replied quietly.
See oli hetk, mil kõik vanad vaidlused ja valud tulid pinnale nagu tormine meri.
It was a moment when all the old arguments and pains came to the surface like a stormy sea.
Kaks venda istusid, vaikisid, ja vahel end peaaegu märkamatult kõigutas ootesaali kella väga vaikne tiksumine.
The two brothers sat in silence, and in between them, the almost imperceptible ticking of the waiting room clock swayed.
Ühel hetkel tihti pauside vahelt, ohkamine ja närviline naeratus.
At one moment, amid the frequent pauses, there was a sigh and a nervous smile.
"Liisa meeldis sulle alati," alustas Tiit lõpuks.
"You've always liked Liisa," Tiit finally began.
"Ma arvan, et sa oled inimene, kellele võiksin vabandada.
"I think you're someone I could apologize to.
Olen üle pika aja iseendaga rahul."
After a long time, I’m at peace with myself."
Kristjan noogutas kergelt, mõistes, kuid vaikides veel hetkeks.
Kristjan nodded slightly, understanding but remaining silent for another moment.
"Ma oleks pidanud rohkem püüdnud, vend," vastas ta lõpuks.
"I should have tried harder, brother," he finally replied.
Need lihtsad sõnad muutusid sildaks kahe eraldunud hinge vahel.
Those simple words became a bridge between two estranged souls.
Kahtlused, kahetsused hakkasid haihtuma.
Doubts and regrets began to fade.
Järsku avanesid ukse kerged siseringid ja arst astus sisse ning teavitas väsinud ja murelikke venda: operatsioon oli läinud hästi.
Suddenly, the light swing doors opened, and a doctor entered, informing the weary and anxious brothers that the operation had gone well.
Liisa seisund oli stabiilne.
Liisa's condition was stable.
Illustreeritud leevendus, mida nad ootasid, tõukas rõõmu kallistuseks vennaste vahel.
The illustrated relief they awaited pushed them into a joyous embrace of brotherhood.
Tiit ja Kristjan vaatasid läbi akna, kuidas lumehelbed jätkasid rahulikku tantsu, julgustades uusi algusi.
Tiit and Kristjan looked through the window as the snowflakes continued their peaceful dance, encouraging new beginnings.
Talv oli, kuid südametesse lahendasid lõpuks õdusus ja soojus.
It was winter, but their hearts finally found warmth and coziness.
Nad olid taas akna ees, ühenduses mitte ainult mälestustes, vaid ka uues lootuses tulevale.
They were once again by the window, connected not only in memories but also in new hope for the future.
Ja sedasi sai alguse teekond, mille alguses olid tolmuse hill-hinge sissehalatud segased päevad.
And so began a journey, with the confused days once inhaled in dusty old souls now at its start.