Maarja silmad jälgisid akna taga langevat lund.

Maarja’s eyes followed the snow falling outside the window.

Oli külm veebruarikuu hommik, ja lumetorm muutus üha tugevamaks.

It was a cold February morning, and the snowstorm was getting stronger.

Maarja seisis seina ääres, oma mantli nööbid kinni, salli ümber kaela.

Maarja stood by the wall, her coat buttoned up, scarf wrapped around her neck.

Täna oli oluline päev.

Today was an important day.

Ta pidi jõudma kontorisse, veendumaks, et tema projekt sai õigeks ajaks valmis.

She had to get to the office to ensure her project was completed on time.

Kuid Maarja peas keerles ka teine mõte.

But there was another thought spinning in Maarja’s head.

Kas Taavi jätab talle täna kaardi?

Would Taavi leave her a card today?

Oli ju sõbrapäev.

After all, it was Valentine's Day.

Aga lumetorm ei lubanud kerget tööle jõudmist.

But the snowstorm didn’t promise an easy commute to work.

Kui ta tavaliselt sõitis tööle autoga, siis täna tuli leida teine lahendus.

Normally, she drove to work, but today she had to find another solution.

Maarja astus maja ees seisvast lumemüürist läbi ja suundus lähima rongijaama poole.

Maarja trudged through the snowbank in front of the house and headed towards the nearest train station.

Jalad vajusid iga sammu järel sügavale lumme, kuid ta ei andnud alla.

Her feet sank deep into the snow with each step, but she didn’t give up.

Maarja teadis, et töökaaslased, eriti Taavi, ootasid tema kohalejõudmist.

Maarja knew that her colleagues, especially Taavi, were waiting for her arrival.

Rongijaamas oli rahvast täis, kõik ootasid kannatamatult.

The train station was crowded, everyone waiting impatiently.

Maarja närvilisus kasvas.

Maarja’s nervousness grew.

Kui ta nüüd hiljaks jääb, võib kogu päeva plaan kaotsi minna.

If she were to be late now, the entire day’s plan might go to waste.

Aga ta astus laevale igatahes, teades, et see on tema parim võimalus.

But she boarded the train anyway, knowing it was her best option.

Lõpuks jõudis Maarja oma peatusesse ja tormas kontorisse nii kiiresti kui suutis.

Finally, Maarja reached her stop and rushed to the office as quickly as she could.

Külm oli viinud punase jume tema põskedele ja tema juuksed olid lumi täis.

The cold had brought a rosy glow to her cheeks, and her hair was full of snow.

Ta astus uksest sisse ja tundis endal kohe soe õhk kontorilt.

She stepped inside and immediately felt the warm air of the office.

Kõik kolleegid tundusid olevat koosolekuruumi lähistel kogunenud.

All her colleagues seemed to be gathered near the meeting room.

Ingrid, tema kolleeg, lehvitas teda edasi tulla.

Ingrid, her colleague, waved her over.

"Maarja, tule siia!"

"Maarja, come here!"

hõikas ta rõõmsalt.

she called cheerfully.

Maarja astus ettevaatlikult edasi ja nägi üllatusena Taavit rahva ees.

Maarja stepped forward cautiously and was surprised to see Taavi in front of the crowd.

Ta hoidis käes pakitud kaarti.

He was holding a wrapped card.

"See on sulle," ütles Taavi vaikselt, ulatades kaardi Maarjale.

“This is for you,” Taavi said quietly, handing the card to Maarja.

Maarja hoidis hinge kinni, kui ta kaarti avas.

Maarja held her breath as she opened the card.

Selle sees oli lihtne, aga kaunis sõnum Taavi käest.

Inside was a simple but beautiful message from Taavi.

"Sul on tähtis töö siin, aga sa oled ka tähtis mulle," seisis seal kirjas.

“You have important work here, but you are also important to me,” it read.

Maarja tundis, kuidas süda hakkas kiiremini lööma.

Maarja felt her heart start to beat faster.

Taavi oli tema vastu tundnud täpselt sama nagu tema Taavi vastu.

Taavi felt the same way about her as she did about him.

Kõik mure, mis Maarjat hommikul saatis, kadus hetkega.

All the worries that had accompanied Maarja that morning disappeared in an instant.

Kontoris valitses soe ja rõõmus õhkkond.

The office was warm and joyful.

Suured aknad muutusid väljaspool lumisteks, aga toas oli soe ja kutsuv.

The large windows turned snowy outside, but inside was warm and inviting.

Maarja tundis esmakordselt kergendust ja õnne.

Maarja felt relief and happiness for the first time.

Taavi naeratas talle julgustavalt ja Maarja teadis, et nüüd on kõik hästi.

Taavi smiled at her encouragingly, and Maarja knew everything was alright now.

Tema töö ja tunded olid leidnud kindla koha.

Her work and feelings had found their place.

Aasta kõige külmemal päeval sai Maarja sooja südamest.

On the coldest day of the year, Maarja was warmed by the heart.