Talv oli jõudnud Tallinnasse ja Pirita Gümnaasiumis oli rahvast täis koridorid märja lumega põrandal.

Winter had arrived in Tallinn and the corridors of Pirita Gümnaasium were crowded, with wet snow on the floors.

Õpilased liikusid klassist klassi, käed taskus või soojade sallide sees.

Students moved from class to class, hands in pockets or wrapped in warm scarves.

Kati kükitas laua taga, suur raamat lahti ja pilk keskendunud.

Kati crouched at a table, a large book open and her gaze focused.

Tema oli alati tuntud kui klassi parim õpilane.

She was always known as the best student in the class.

Kuid viimasel ajal polnud kõik korras.

But lately, things hadn't been right.

Klassis oli vaikus, kui õpetaja rääkis peatükist, millest järgmisel päeval pidi toimuma kontrolltöö.

The classroom was silent as the teacher talked about the chapter that the next day's test would cover.

Marek, kes istus Kati kõrval, kirjutas kiiresti üles märkmeid.

Marek, who sat next to Kati, was quickly jotting down notes.

"Sa tundud väsinud," sosistas ta Katile.

"You seem tired," he whispered to Kati.

Kati naeratas nõrgalt ja raputas pead, püüdes varjata tõde, et nõrkus oli teda üle võtnud.

Kati smiled weakly and shook her head, trying to hide the truth that fatigue had overtaken her.

Ta ei tahtnud, et keegi muretseks tema pärast.

She didn't want anyone to worry about her.

Ta pidi ju edasi õppima.

She had to continue studying.

Kati surus hambad risti ja keskendus tugevalt õppimisele.

Kati gritted her teeth and concentrated hard on her studies.

Ta tundis, kuidas maailm hakkas tema ümber keerlema.

She felt how the world began to spin around her.

Pea oli uimane ja kõhus oli valus.

Her head was dizzy and her stomach ached.

Klassiruum hakkas tuhmiks muutuma ja äkki vajus Kati laual maha.

The classroom started to blur, and suddenly Kati slumped onto the desk.

Marek võpatas ja hüüdis: "Kati!"

Marek flinched and shouted, "Kati!"

Kõik vaatasid neid.

Everyone turned to look at them.

Marek tõusis kiiresti püsti ja jooksis ukseni, hüüdes abi.

Marek quickly stood up and ran to the door, calling for help.

Varsti ilmus koridori lõpust Liis, kooliõde, kes oli hoolitsev ja usaldusväärne.

Soon, Liis, the school nurse, appeared from the end of the corridor, caring and reliable as always.

Ta teadis, kuidas õpilaste stress mõju võib avaldada.

She understood how stress could affect students.

Liis jõudis kiiresti Kati juurde ja kontrollis tema seisundit.

Liis quickly reached Kati and checked her condition.

Koos Marekiga aitasid nad Kati kooli meditsiiniruumi.

Together with Marek, they helped Kati to the school's medical room.

Meditsiiniruumis ärgates avas Kati silmad.

Waking up in the medical room, Kati opened her eyes.

Liis oli tema kõrval, käsi tema omal.

Liis was beside her, her hand on Kati's.

"Sa oled nüüd turvaline," ütles ta rahulikult.

"You're safe now," she said calmly.

"Aga sa pead rääkima meile, mis toimub."

"But you need to tell us what's going on."

Kati ohkas ja tundis, kuidas mure tema puhul murdus.

Kati sighed and felt the worry break in her case.

Ta tunnistas, et stress ja ületöötamine olid tema tervist kahjustanud.

She admitted that stress and overworking had damaged her health.

Liis kuulas tähelepanelikult, jagades rahustavaid sõnu ja praktilisi nõuandeid.

Liis listened attentively, sharing soothing words and practical advice.

Marek seisis lähedal, tundes kergendust, et Kati oli turvaliselt tema juures.

Marek stood nearby, relieved that Kati was safely by his side.

Kati mõistis, et töökoormusest hoolimata ei saanud ta oma tervist ohverdada.

Kati realized that despite the workload, she couldn't sacrifice her health.

Ta õppis, et tugevus peitub ka abi küsimises.

She learned that strength also lies in asking for help.

Talv muutus pehmemaks ja Kati vaatas aknast välja, näidates esimest korda oma siirast naeratust.

The winter became milder, and Kati looked out the window, showing her sincere smile for the first time.

Ta teadis nüüd, et hoolitsedes iseenda eest, pidi ta aeg-ajalt pausile mõtlema.

She now knew that by taking care of herself, she needed to think about taking breaks from time to time.

Ja oma edaspidises elus ei pidanud ta üksi seisma.

And in her future life, she didn't have to stand alone.

Ta teadis, et tõelised sõbrad ja hoolivad täiskasvanud olid tema kõrval, valmis teda aitama.

She knew that true friends and caring adults were by her side, ready to help her.