
A Christmas Reunion: Taavi's Journey to Find Kadri
FluentFiction - Estonian
Loading audio...
A Christmas Reunion: Taavi's Journey to Find Kadri
Sign in for Premium Access
Sign in to access ad-free premium audio for this episode with a FluentFiction Plus subscription.
Helged lumekristallid keerlesid õhus, kui Taavi seisis Tallinnas, lastekodu jäisel esisel.
Helged snowflakes swirled in the air as Taavi stood in Tallinn, on the icy front of the orphanage.
See oli tema viimane päev siin.
It was his last day here.
Toas helkisid jõulukaunistused, lihtsad ja tagasihoidlikud, kuid need andsid sooja tunnet, mida Taavi vajas.
Inside, Christmas decorations gleamed, simple and modest, but they gave a warm feeling that Taavi needed.
Ta vaatas veel viimast korda ümber, enne kui raske hingeõhuga tuppa astus, et öelda head aega.
He looked around one last time before stepping inside with a heavy breath to say goodbye.
"Ma leian Kadri," ütles Taavi kindlameelselt Maarikale, lastekodu juhatajale.
"I will find Kadri," said Taavi resolutely to Maarika, the head of the orphanage.
"Ma tean, et saan aru, kus ta on."
"I know I can figure out where she is."
Maarika naeratas pehmelt.
Maarika smiled softly.
Ta teadis, et Taavi oli valmis.
She knew that Taavi was ready.
"Kui sa teda leiad, siis tule meile jõuluõhtul rääkima," vastas ta hoolega mässides Taavile salli ümber kaela, enne kui noormees õue külma talveõhku astus.
"When you find her, come and tell us on Christmas Eve," she replied, carefully wrapping a scarf around Taavi's neck before the young man stepped out into the cold winter air.
Taavi jalutas aeglaselt mööda lumist tänavat.
Taavi walked slowly along the snowy street.
Mälestused sellest, kuidas ta ja Kadri mängisid Tallinna mänguväljakutel, tulvasid tagasi.
Memories of how he and Kadri played on the playgrounds of Tallinn flooded back.
Ta pöördus nende vanade mängupaikade poole, otsides vihjeid või midagi, mis võiks viia ta õe juurde.
He turned toward their old play spots, looking for clues or something that might lead him to his sister.
Siin juures olev mänguväljak oli vaikne, nagu ootas kedagi tagasi.
The playground nearby was quiet, as if waiting for someone to return.
Lumi krigises Taavi saabaste all.
Snow crunched under Taavi's boots.
Ja äkki – seal see oli.
And suddenly—there it was.
Pingi all leidis Taavi väikese paberi.
Under a bench, Taavi found a small piece of paper.
See oli kortsus, kuid Taavi tundis kohe Kadri käekirja.
It was crumpled, but Taavi immediately recognized Kadri's handwriting.
"Lugupeetud Taavi, kui sa seda leiad, siis tead, et olen sinuga.
"Dear Taavi, if you find this, know that I am with you.
Tule minu juurde aadressile: Väike-Karja 5," seisis kirjas.
Come to me at the address: Väike-Karja 5," read the letter.
Taavi südames olev soojus sulas külm hinges ja ta teadis, et on õige teel.
The warmth in Taavi's heart melted the cold spirit, and he knew he was on the right path.
Sel õhtul helistas Taavi uksekella Väike-Karja 5.
That evening, Taavi rang the doorbell at Väike-Karja 5.
Uks avanes ja seal seisis Kadri, tema silmis rõõm ja üllatus.
The door opened, and there stood Kadri, joy and surprise in her eyes.
"Taavi!"
"Taavi!"
hüüdis Kadri ning kaisutas teda tugevasti.
exclaimed Kadri and hugged him tightly.
Jõulutuled helkisid ümberringi, kui nad õhtul koos istusid, rääkisid ja naersid.
Christmas lights glistened all around as they sat together that evening, talking and laughing.
Nad olid taas koos, vennas ja õde — see oli parim jõulukink, mida Taavi oleks võinud soovida.
They were together again, brother and sister — it was the best Christmas gift Taavi could have wished for.
Üheskoos mõistsid nad, et nendevahelised peresidemed on väärtuslikud ja kalkusekindel jõulusoov.
Together they understood that the bonds of family are valuable and a firm Christmas wish.
Sellest päevast alates teadis Taavi, et tal on kodu.
From that day forward, Taavi knew he had a home.
Kodus, mis elas Kadri soojuse ja kohaloleku südames.
A home that lived in the warmth and presence of Kadri.
Jõulujärgsetel päevadel lastekodu lastele rääkides, mõistsid nad kõik, et pere on see, mis teeb jõulu eriliseks.
In the days following Christmas, as he told the story to the children at the orphanage, they all understood that family is what makes Christmas special.
Ja Maarika, silmad sädeledes, teadis, et Taavi oli leidnud oma koha maailmas.
And Maarika, her eyes sparkling, knew that Taavi had found his place in the world.