Tallinna Raekoja plats säras jõuluvalguses nagu unenägu.

Tallinna Raekoja plats shone in the Christmas lights like a dream.

Õhk oli täis piparkookide ja hõõgveini lõhna.

The air was filled with the scent of gingerbread and mulled wine.

Maarja seisis seal oma perekonnaga, vaadates puust kioskeid, mis olid täidetud käsitööesemete ja maiuspaladega.

Maarja stood there with her family, looking at the wooden kiosks filled with handicrafts and treats.

Ta soovis, et see päev oleks eriline, nagu need meeldejäävad jõulud, mil ta ise oli laps.

She wished this day would be special, like those unforgettable Christmases when she herself was a child.

Rein, tema abikaasa, heitis pilgu taevasse, kontrollides, kas hakkab lund sadama.

Rein, her husband, glanced at the sky, checking if snow was about to fall.

Kristjan, nende teismeline poeg, seisis suures pildis kõrval, silmnähtavalt igavusest vaevatud.

Kristjan, their teenage son, stood off to the side, visibly burdened by boredom.

Maarja märkas, kuidas Rein ja Kristjan vahel kippus pinge kasvama, iga kord, kui Rein üritas Kristjaniga rääkida, rullus noormehe silmaderes tüdimus.

Maarja noticed how tension tended to rise between Rein and Kristjan every time Rein tried to talk to him, as the young man's eyes rolled in weariness.

Maarjal hakkas kergelt ärevustunne hinge pugema, nähes, et tema hoolikalt planeeritud päev ähvardab laguneda.

A slight feeling of anxiety started to creep into Maarja's heart, seeing that her carefully planned day was threatening to unravel.

Maarja mõtles, kas tema pingutused olid asjata.

Maarja wondered if her efforts had been in vain.

Ta ohkas ja otsustas hetkeks peatuda.

She sighed and decided to pause for a moment.

Võib-olla oli aeg oma plaan lahti lasta.

Maybe it was time to let go of her plan.

„Kristjan,“ pöördus ta poja poole pehmel häälel, „mida sina tegelikult täna teha tahaksid?“ Kristjan vaatas oma ema üllatunult, nagu ei usuks oma kõrvu.

“Kristjan,” she addressed her son in a soft voice, “what would you actually like to do today?” Kristjan looked at his mother in surprise, as if he didn’t believe his ears.

Maarja tundis, kuidas hetkeks vaikis kogu jõuluturgu ümbritsev sagin, kui ta ootas poja vastust.

Maarja felt as if for a moment the hustle and bustle surrounding the Christmas market went silent as she awaited her son's response.

„Võib-olla võiksime minna vaatama neid vanu jõuluehete väljapanekuid?“ pakkus Kristjan ettevaatlikult.

“Maybe we could go see those old Christmas decoration displays?” Kristjan suggested cautiously.

Maarja naeratas kergendunult.

Maarja smiled with relief.

See oli tema jaoks ootamatu, ent tervitatav idee.

It was an unexpected but welcome idea for her.

„Muidugi, lähme vaatame!“ kinnitas ta.

“Of course, let’s go see them!” she agreed.

Ja nii suundusid nad esemeid vaatama.

And so they headed off to see the items.

Rein järgis neid, vaikides ja oodates, mis sellest välja tuleb.

Rein followed them, silent and waiting to see what would come of it.

Nad jõudsid väljapanekuni, kus olid vanaaegsed ehted ja dekoratsioonid laiali laotatud.

They arrived at the display where vintage ornaments and decorations were spread out.

Maarja jälgis, kuidas Kristjani huvi ärkas ja Rein hakkas tütrele köitvate esemetega seltsides hoogsalt jutustama.

Maarja watched as Kristjan's interest awoke, and Rein began to enthusiastically narrate alongside their daughter, enchanted by the captivating items.

Maarja süda oli täis tänulikkust.

Maarja's heart was full of gratitude.

Siin, nende vanaaegsete ehete keskel, said nad osa ühest neist erilistest hetkedest.

Here, amidst these antique decorations, they experienced one of those special moments.

Öö oli juba kätte jõudnud, kui nad lõpuks lahkusid.

Night had already fallen by the time they finally left.

Kõigi meeleolu oli rõõmsam ja soojem.

Everyone’s mood was cheerier and warmer.

Maarja tundis, et oli midagi õppinud — mõnikord ei vaja täiuslikkus hoolikat planeerimist.

Maarja felt she had learned something — sometimes perfection doesn’t require meticulous planning.

Piisab soovist olla koos ja aktsepteerida hetki, nagu need on.

It’s enough to wish to be together and to accept moments as they are.

Koos kõndisid nad turult raekoja platsi ristikese suunas.

Together they walked from the market towards the raekoja plats cross.

Kõigil oli raske talvejope all selle talvise õhtu soojus.

Beneath the heavy winter coats, each felt the warmth of this winter evening.

Üksteise läheduse ja uue mõistmise valguses tundus Tallinn veelgi võluvam.

In the light of each other's closeness and new understanding, Tallinn seemed even more enchanting.

Maarja armus sel talvel oma perega taas jõuludesse ja mõistis, et hetked koos on kallimad kõigist plaanidest.

That winter, Maarja fell in love with Christmas again with her family and realized that moments together are more precious than any plans.