
Healing in Tallinn: Siblings' Journey Through Grief
FluentFiction - Estonian
Loading audio...
Healing in Tallinn: Siblings' Journey Through Grief
Sign in for Premium Access
Sign in to access ad-free premium audio for this episode with a FluentFiction Plus subscription.
Ema lahkumine oli muutnud nende elu.
The departure of their mother had changed their lives.
Maarika, Kaspar ja Liina sammusid vaikselt läbi Tallinna Botaanikaaia.
Maarika, Kaspar, and Liina walked quietly through the Tallinna Botaanikaaed.
Sügis oli toonud lehed kuldseks ja oranžiks.
Autumn had turned the leaves golden and orange.
Maarika otsustas, et täna on päev, mil nad räägivad.
Maarika decided that today would be the day they talk.
Ta tundis vastutust.
She felt responsible.
Ta soovis olla tugev, kuid teadis, et ei saa seda üksi teha.
She wanted to be strong, but she knew she couldn't do it alone.
"Nii ilus koht," ütles Liina, naeratades, kuid Kaspar ei vastanud.
"Such a beautiful place," said Liina, smiling, but Kaspar didn't respond.
Tema vaikimine oli kõnekas.
His silence was telling.
Maarika teadis, et Kaspar kannatas.
Maarika knew that Kaspar was suffering.
Kuid ta teadis ka, et ta ei saa sundida venda avama oma südant.
But she also knew she couldn't force her brother to open his heart.
Ta pidi leidma viisi, kuidas vestlust alustada.
She had to find a way to start the conversation.
Läheduses olev järv helkis sügispäikeses.
The nearby lake glimmered in the autumn sun.
Maarika peatus ja pöördus teiste poole.
Maarika stopped and turned to the others.
"Kas mäletate, kuidas me siia koos emaga tulime?
"Do you remember how we came here with mom?
Ta armastas seda aeda."
She loved this garden."
Kaspar pööras pilgu järvele, meenutades minevikku.
Kaspar turned his gaze to the lake, reminiscing about the past.
"Ja kuidas ta alati naeris, kui lehti tuule käes tiirlemas nägi."
"And how she always laughed when she saw the leaves swirling in the wind."
Liina tundis, et on õige hetk.
Liina felt it was the right moment.
"Viskan tüki leiba!"
"I'll throw a piece of bread!"
hüüdis Liina ja viskas leivatüki järve, meenutades vanu aegu, kui nad veel toitsid kalu.
exclaimed Liina and tossed a piece of bread into the lake, recalling the old times when they used to feed the fish.
See lihtne tegevus tõi korraks naeratuse nende nägudele.
This simple action brought a brief smile to their faces.
Kuid liikus ka valu.
But there was also pain.
"Kuidas sa saad nii rõõmus olla?"
"How can you be so cheerful?"
küsis Kaspar Liina käest, kuuldes süüdistust enda hääles.
asked Kaspar, hearing the accusation in his voice.
"Mina ei suuda."
"I can't."
Liina keskendus vennale, püüdes mõista.
Liina focused on her brother, trying to understand.
Maarika astus Kaspari kõrvale.
Maarika stood beside Kaspar.
"Me kõik leiname erinevalt.
"We all mourn differently.
Aga me peame tunnistama oma tundeid, Kaspar."
But we must acknowledge our feelings, Kaspar."
Kaspar tundis lõpuks turvatunnet.
Kaspar finally felt secure.
Tema kaitse murenema ning pisarad voolasid vabalt.
His defenses crumbled, and tears flowed freely.
"Tunnen süüd, et ei olnud tema juures, kui teda vajati."
"I feel guilty that I wasn't there when she needed me."
Maarika võttis venna käe oma pihku.
Maarika took her brother's hand in hers.
"See ei olnud su süü.
"It wasn't your fault.
Keegi ei saa kõike õigesti teha.
No one can do everything right.
Ema armastaks meid ikka."
Mom would still love us."
Nad istusid vaikides.
They sat in silence.
Pisarad asendusid mõistmisega.
Tears were replaced by understanding.
Liina, nähes hetke muutust, hakkas puulehti kohendama kas vitsaks.
Liina, seeing the shift in the moment, began to arrange leaves into a wreath.
"Vaadake, lehekranss!
"Look, a leaf crown!
Sobib uue alguse sümboliks."
It fits as a symbol of a new beginning."
Naer tuli neist raske, kuid tõeline.
Their laughter was hard but genuine.
See oli nende esimene samm edasi.
It was their first step forward.
Maarika mõistis, et tuge ei saa üksi kanda.
Maarika realized that strength couldn't be carried alone.
Kaspar õppis, et oma muret jagades võib kergemaks minna.
Kaspar learned that sharing his troubles could bring relief.
Liina leidis ennast uuesti pere juurde kuulumas.
Liina found herself belonging to the family once again.
Sügis oli lehtede langemise aeg, kuid iga langetud leht lubas ka uusi kevadel.
Autumn was a time for leaves to fall, but every fallen leaf promised new ones in spring.
Ja samamoodi tõotas see päev neile uut algust.
And in the same way, this day promised them a new beginning.