Kadrioru pargis oli vaikne ja rahulik.

Kadrioru park was quiet and peaceful.

Lehed krabisesid kõikjal Eero ja Maarika jalge all, kui nad parki sisenesid.

Leaves rustled everywhere under Eero and Maarika's feet as they entered the park.

Oli Mardipäev ja õhk oli värske ning karge.

It was Mardipäev and the air was fresh and crisp.

Eero hoidis oma plaani saladuses, kuid hinges tundis ta veidi ärevust.

Eero was keeping his plan a secret, but inside, he felt a bit anxious.

Ta tahtis Maarikat üllatada unustamatu piknikuga.

He wanted to surprise Maarika with an unforgettable picnic.

"Milline kaunis päev," ütles Maarika rõõmsalt, kui nad jalutasid mööda pargiteed.

"What a beautiful day," Maarika said cheerfully as they walked along the park path.

Maarika oli alati olnud seiklushimuline ja tähelepanelik.

Maarika had always been adventurous and observant.

Tema naeratus muutis Eero südame veelgi soojemaks.

Her smile made Eero's heart even warmer.

Kuna Eero muretses õigete ilmastikule sobivate kohtade leidmise pärast, sattusid nad teele, kus rippus silt "Suletud".

As Eero worried about finding suitable places for the weather, they came across a path with a sign saying "Closed."

Eero peatus ja mõtles hetke.

Eero stopped and thought for a moment.

Maarika ei teadnud Eero plaanidest midagi ja jätkas rahulikult ümbruse nautimist.

Maarika knew nothing about Eero's plans and continued to calmly enjoy the surroundings.

"Ehk leiame midagi erilist," lausus Eero otsustavalt.

"Perhaps we'll find something special," Eero said decisively.

Ta võttis Maarika käe ja suunas nad mööda vähemtuntud rada.

He took Maarika's hand and led them down a less-known path.

Jalutuskäik oli täis värvilisi lehti, mis siin-seal kogunesid väikesteks hunnikuteks.

The walk was full of colorful leaves that gathered here and there into small piles.

Loodus ümberringi oli tõesti lummav.

The nature around them was truly enchanting.

Peagi jõudsid nad väikese lagendikuni.

Soon they reached a small clearing.

See oli vaikne ja rahulik paik, mida ümbritsesid puud, mille lehed olid sügise värvides helkimas.

It was a quiet and peaceful spot surrounded by trees whose leaves shimmered in fall colors.

Just siis, kui Eero otsustas maha istuda, hakkas kergelt lund sadama.

Just as Eero decided to sit down, it began to snow lightly.

"Vau!"

"Wow!"

Maarika silmad lõid särama.

Maarika's eyes lit up.

"See on suurepärane koht."

"This is a wonderful place."

Eero võttis pikniku varustus kotist välja.

Eero took the picnic supplies out of the bag.

Ta asetas tekile mõned pirukad, kuuma tee termose ja traditsioonilisi Mardipäeva küpsiseid.

He placed some pastries, a thermos of hot tea, and traditional Mardipäev cookies on the blanket.

Maarika vaatas huviga, kui Eero laotas kõik ette.

Maarika watched with interest as Eero laid everything out.

"Sa planeerisid seda?"

"You planned this?"

küsis Maarika üllatunult.

Maarika asked in surprise.

"Jah," vastas Eero häbelikult.

"Yes," Eero replied shyly.

"Tahtsin teha selle päeva eriliseks."

"I wanted to make this day special."

Maarika naeratas laialt ja kallistas Eerot.

Maarika smiled broadly and hugged Eero.

Koos soojendasid nad end teed juues ja kooke süües.

Together, they warmed themselves with tea and ate the cakes.

Lumehelbed langesid pehmelt nende ümber, lisades hetkele maagilisust.

Snowflakes fell gently around them, adding magic to the moment.

Kui päev hakkas lõppema, tundis Eero kergendust ja rõõmu.

As the day began to end, Eero felt relief and joy.

Ta oli suutnud improviseerida ja leidnud täiusliku hetke.

He had managed to improvise and found the perfect moment.

Ta mõistis, et vahel võivad kõige ootamatumad riskid tuua kõige suuremat rõõmu.

He realized that sometimes the most unexpected risks bring the greatest joy.

Maarika pigistas tema kätt ja naeratas.

Maarika squeezed his hand and smiled.

Pargist lahkumine tundus heitlik, kuid õnnelik.

Leaving the park felt fleeting but happy.

Kadrioru park lebas nüüd vaikselt nagu nende südametes salapaik, kuhu nad igal Mardipäeval tagasi tuleksid.

Kadrioru park now lay quietly, like a secret place in their hearts, where they would return every Mardipäev.