Suure majapidamise uksed avanesid valla, kui Taavi astus kööki.

The doors of the large household swung open as Taavi stepped into the kitchen.

Oli Mardipäeva eelõhtu ja ettevalmistused olid täies hoos.

It was the eve of Mardipäev and preparations were in full swing.

Taavi oli pere lõpetanud poeg, keda vanemad ja vanavanemad pidasid aina enam korraldajaks.

Taavi was the youngest son of the family, increasingly regarded by his parents and grandparents as the organizer.

Ta tahtis vastata nende ootustele ning luua täiusliku pere koosviibimise, eriti vanaema rõõmuks.

He wanted to meet their expectations and create the perfect family gathering, especially for his grandmother's delight.

Toidulõhnad täitsid õhku.

The air was filled with the aroma of food.

Lapsed jooksid ringi, kandes mardikostüüme.

Children ran around, wearing mardisand costumes.

„Taavi, kus on küünlad?“ küsis Anu, kes oli hetk tagasi üle lävepaku uudsuse ja seiklushimuga tulnud.

"Taavi, where are the candles?" asked Anu, who had just crossed the threshold with curiosity and a thirst for adventure.

Ta pidi olema just lõpetanud mardisantide salmi harjutamise.

She must have just finished practicing the mardisant rhyme.

„Ja hakkame midagi uut tegema! Võiksime teha midagi lõbusat, näiteks mängida varjuteatrit!“

"And let's do something new! We could do something fun, like play a shadow theater!"

Taavi kortsutas kulmu.

Taavi frowned.

„Meil on nii palju tegemisi ja St. Martin tahab austust. Traditsioonid on tähtsad.“

"We have so much to do, and St. Martin demands respect. Traditions are important."

Kertu, kes oli just pere juurde tulnud välismaalt ja kellel olid eredalt meeles lapsepõlve mälestused Mardipäevast, lisandus vestlusesse.

Kertu, who had just joined the family from abroad and brightly remembered her childhood memories of Mardipäev, joined the conversation.

„Aga traditsioone saab austada ka värskendades. Ma mäletan, kuidas me vanasti koos laulsime.

"But traditions can be honored by refreshing them. I remember how we used to sing together in the past.

Võiksime ju proovida.“

We could try."

Kuid siis paisusid aknakardina taga tuuleiilid ja välk valgustas tuba.

But then gusts of wind swelled behind the window curtain, and lightning illuminated the room.

Kõik see ei rõõmustanud Taavit, ta nägi vaeva, et kõik püsiks täiusliku plaani teel.

All this did not please Taavi; he was struggling to keep everything on the path to a perfect plan.

Äkki sähvatas välk ja kardinad otsustasid avada teise vaatepildi - läbi öö mustast valgusest hakkasid tulema enneaegsed vihmapiisad.

Suddenly, lightning flashed, and the curtains decided to unveil another view – premature raindrops began to fall from the dark night light.

Keset ettevalmistusi katkes elekter. Toaski läks korraga pimedaks ja vaikseks.

Amid the preparations, the power went out, and the room suddenly became dark and quiet.

Lapsed peatati keset mänge, rääkides ja vaadates üksteisele üles.

The children froze in the middle of their games, speaking and looking up at each other.

„Mida me nüüd teeme?“ küsis Anu murtud lootusega häälel.

"What do we do now?" asked Anu with a voice of broken hope.

Taavil polnud aimugi.

Taavi had no idea.

Kuid hakkas rahu leidma, kuulates häid naeratusi, mis tulid sootuks mujalt kui planeeritust.

But he began to find peace, hearing cheerful laughter that came from somewhere entirely unexpected, beyond what was planned.

Küünlad süüdati ja toad said hubased.

Candles were lit, and the rooms became cozy.

Väljuvad mardisantide laulud tõstsid meeleolu.

The outgoing mardisand songs lifted the mood.

Küünlatule valguses sattusid nad kõik istuma ümber laua.

In the candlelight, they all found themselves sitting around the table.

Kertu rääkis oma reisidest, Anu jutustas lugusid vanaemast.

Kertu spoke of her travels, and Anu shared stories about their grandmother.

Lõppude lõpuks olid need lood ja naer, mis sidusid neid enam kui mardisandikostüümid.

In the end, it was those stories and laughter that connected them more than the mardisand costumes.

Taavi mõistis lõpuks, et kõik ei pea olema täiuslik, et luua unustamatu õhtu.

Taavi finally realized that everything didn't have to be perfect to create an unforgettable evening.

Armastus pere vastu oli piisav.

Love for family was enough.

Rebides end lahti plaanide aheltest, leidis ta kordumatu rõõmu just hetkis ja koosolemises.

By breaking away from the chains of plans, he found unique joy in the moment and being together.

Nii möödus Mardipäev rahuliku ühenduse märgiks.

Thus, Mardipäev passed marked by peaceful unity.

Väike torm ei suutnud neid täiuslikkusest varjutada, sest koos veedetud aeg oli miski, mida ei saanud keegi varastada.

A small storm couldn't overshadow their perfection because the time spent together was something no one could steal.