Külas, kus aeg justkui peatuks, tõmbusid kollakasoranžid puud Kaareli ja Mareti ümber tihedalt kokku.

In the village where time seemed to stand still, the yellow-orange trees closed in tightly around Kaarel and Maret.

Kaarel seisis keset avarat põldu, kauguses paistsid väikesed puumajad, mis moodustasid spirituaalse retriidi.

Kaarel stood in the middle of a vast field, in the distance the small wooden houses that formed a spiritual retreat could be seen.

See oli tema otsus.

It was his decision.

Ühe nädalavahetuse eemal, et leida rahu ja avatus.

A weekend away to find peace and openness.

Ta lootis, et see aitaks ka tema õpilastel.

He hoped it would also help his students.

Maret seisis veidi eemal, jälgides vaikides, kui teised kogunesid.

Maret stood a little distance away, watching silently as others gathered.

Ta puudutas taskus oma vana päevikut, mis oli talle toeks uue aasta alguses.

She touched the old diary in her pocket, which had supported her at the beginning of the new year.

Uus kool, uued inimesed.

A new school, new people.

See kõik tundus talle liiga palju korraga.

It all seemed too much to her at once.

Kaarel oli seda märganud ja tahtis aidata.

Kaarel had noticed this and wanted to help.

Aga kuidas jõuda kellegi südamesse, kes ennast peidab?

But how to reach the heart of someone who is hiding themselves?

Päike loojus ja mahedad tuuleiilid paitasid põski.

The sun set and gentle gusts of wind caressed their cheeks.

Algamas oli meditatsioonisessioon.

A meditation session was about to begin.

Kaarel palus kõigil sulgeda silmad.

Kaarel asked everyone to close their eyes.

"Kujutlege, et olete puu leht, mis sügisel kukub.

"Imagine that you are a tree leaf falling in autumn.

Teekond on osa loomulikkusest."

The journey is a part of nature."

Maret kuulas ja hingas sügavalt sisse.

Maret listened and took a deep breath.

Algul tundus see kõigest harjutusena, kuid tasapisi muutus vaikus seesmiseks rahuks.

At first, it seemed just like an exercise, but gradually the silence turned into inner peace.

"Tean, et muudatused on rasked," hakkas Kaarel rääkima.

"I know that changes are hard," Kaarel began to speak.

"Ka mina olen siin uus.

"I am new here too.

Olin õpetaja linnas ja nüüd, siin maal, otsin tasakaalu."

I was a teacher in the city, and now, here in the countryside, I am seeking balance."

Tema ausus kõnetas Mareti.

His honesty touched Maret.

Järsku tundis ta, et võib rääkida.

Suddenly, she felt she could talk.

"Ka mina olen hirmul.

"I am afraid too.

Kardan, et ei kohane," ütles ta tasasel häälel, pisarad silmis.

I fear that I won't adjust," she said in a soft voice, tears in her eyes.

See hetk lõi silla nende vahel.

That moment created a bridge between them.

Kaarel ja Maret mõistsid, et nad pole üksi.

Kaarel and Maret realized they were not alone.

Tõeline muutus algab, kui jagame oma tundeid ja mõistame teisi.

True change begins when we share our feelings and understand others.

Nädalavahetus lõppes ja Maret naasis kooli, tundes end vabamana.

The weekend ended, and Maret returned to school feeling freer.

Aja jooksul leidis ta sõpru ja julges rohkem uusi asju proovida.

Over time, she made friends and dared to try more new things.

Kaareli õpetamisfilosoofia kasvas.

Kaarel's teaching philosophy grew.

Ta nägi, et empaatia ja kuulamine on võimsad tööriistad.

He saw that empathy and listening are powerful tools.

Tema ja Maret olid muutunud.

Both he and Maret had changed.

Sügis võis olla lehe langemise aeg, aga neile mõlemale tähendas see uut algust.

Autumn may be the time of falling leaves, but for both of them, it meant a new beginning.

Nii Kaarel kui Maret leidsid, et vahel on kõige suurem tugevus just avatud südames.

Both Kaarel and Maret found that sometimes the greatest strength lies in an open heart.

Ja maal, kus rahu ja leegitsev sügis kohtusid, kasvasid nad mõlemad inimesena.

And in the land where peace and fiery autumn met, they both grew as people.