Tartu Ülikooli peahoone loengu saalis valitses eriline elu.

In the lecture hall of the main building of the Tartu Ülikool, there was a special atmosphere.

Sügistuul tõi endaga kaasa kergelt pruunikaid tammelehti, mis väravast libisedes lae alla keerlesid.

The autumn wind brought with it slightly brownish oak leaves, which, slipping through the gate, swirled up to the ceiling.

Saal oli rahvast täis, igaüks ootas pingeliselt, millal algab semestri keskelõpu arutelu võistlus.

The hall was full of people, everyone eagerly awaiting the start of the mid-semester debate competition.

Liina istus esireas, vaadates hetkelisele publikusuunale, tema lauale olid laotud täpselt korrastatud paberid.

Liina sat in the front row, looking towards the audience, her desk stacked with neatly organized papers.

Ta nägu oli keskendunud, süda täis otsustavust.

Her face was focused, her heart full of determination.

Ta teadis, et täna on tema võimalus tõestada end juhina ja saavutada soovitud praktika.

She knew that today was her chance to prove herself as a leader and secure the desired internship.

Juhan seisis lava teises otsas.

Juhan stood at the other end of the stage.

Ta nägi rahulik välja, kuid tema sees valitses põnevus.

He appeared calm, but excitement reigned within him.

Tema isa nõudis alati suurepäraseid tulemusi, ja Juhan soovitas igat edu hetke.

His father always demanded excellent results, and Juhan cherished every moment of success.

Täna soovis ta veenduda, et tema sõnad kannaksid väärilist kaalu.

Today, he wanted to ensure that his words carried the deserved weight.

Kohtunikud heitsid kõnelejatele tarmuka pilgu ja andsid signaali alustamiseks.

The judges cast an energetic glance at the speakers and signaled the start.

Teema oli keeruline, puudutades moraalset otsustust teaduse ja eetika vahel.

The topic was complex, touching on moral judgment between science and ethics.

Liina alustas emotsionaalse üleskutsega.

Liina began with an emotional appeal.

Tema hääl oli elav ja kindel.

Her voice was lively and firm.

Ta andis parima, et publikut liigutas.

She gave her best to move the audience.

"Meie homne päev sõltub meie tänastest otsustest," ütles ta tuliselt.

"Our tomorrow depends on our decisions today," she said passionately.

Juhan kuulas tähelepanelikult, ettevalmistudes omakorda vaielda.

Juhan listened intently, preparing to argue in turn.

Kui Liina lõpetas, tõusis Juhan ja naeratas pehmelt.

When Liina finished, Juhan stood up and smiled gently.

Ta alustas loogilise, aga rahuliku vastusega.

He began with a logical, yet calm response.

"Meie mõtted loovad meie maailma.

"Our thoughts create our world.

Eetika on teaduse vundament," rääkis ta rahulikult.

Ethics is the foundation of science," he said calmly.

Arutelu kulges edasi, kumbki ei andnud järgi.

The debate continued, neither conceding.

Kuid just siis, kui tundus, et kõik on selge, esitas kohtunik ootamatu küsimuse: "Kui teie peamised argumendid ei kehti?

But just when it seemed everything was clear, a judge posed an unexpected question: "What if your main arguments don’t hold?

Mis teie üleslehtede taga peitub?"

What lies behind your papers?"

Mõlemad noored olid korraks sõnatud.

Both young people were momentarily speechless.

Liina mõtles kiiresti, otsustas olla aus.

Liina thought quickly and decided to be honest.

"Ma kuulan teid," ütles ta Juhanile.

"I listen to you," she said to Juhan.

Juhan, kes polnud harjunud oma sisemisi tundeid avama, rääkis siiralt: "Mõnikord peame usaldama oma südant, vaatamata ideaalidele."

Juhan, who wasn't used to revealing his inner feelings, spoke sincerely: "Sometimes we have to trust our hearts, despite ideals."

Debatt lõppes viigiga.

The debate ended in a draw.

Kuid nii Liina kui ka Juhan pälvisid kohtunike ja üksteise austuse.

Yet both Liina and Juhan earned the respect of the judges and each other.

Liina mõistis koostöö jõudu ja Juhan leidis kindluse enda mõttemaailmas.

Liina realized the power of collaboration, and Juhan found confidence in his own mindset.

Pealtnägijad lahkusid rahulolevana, tuul sahises lehtedega mööda tühje koridore.

Observers left satisfied, the wind rustling through the empty corridors with the leaves.

Sügis tassis endaga kaasa lubaduse, et järgmistel kohtumistel ollakse sama põnevil ja avatud uutele ideedele.

Autumn carried with it the promise that future meetings would be just as exciting and open to new ideas.