Tartu Ülikooli ühiselamus oli vilgas hommik.

It was a bustling morning in the Tartu Ülikool dormitory.

Sügisese esmaspäeva päike paistis akendest sisse, valgustades uute tudengite askeldamist.

The autumn Monday sun streamed through the windows, illuminating the bustle of the new students.

Kohvrid veeresid mööda koridore, saatjaks noorte elevil jutuvada.

Suitcases rolled down the corridors, accompanied by the lively chatter of young people.

Oli semestri esimene päev ja Maarja oli just oma uue toaga tutvust tegemas, tundes samal ajal kerget ärevust.

It was the first day of the semester, and Maarja was just getting acquainted with her new room, feeling a slight anxiety.

Ta oli korra jaoks kõik ette valmistanud ja oma päevaplaani rangelt läbi mõelnud.

She had prepared everything for the occasion and had meticulously thought through her schedule.

Maarja, kelle mureks oli tudengieluga algust teha, tundis aga kodust eemalolekut.

Maarja, who was worried about starting her student life, also felt the distance from home.

Tema toanaaber, Liina, oli samuti elevil, kuid kippus tihti koduigatsust tundma.

Her roommate, Liina, was also excited but often felt homesick.

Nende uus sõber Indrek, kellel oli tööde edasilükkamise kalduvus, oli aga hoopis rahulik ja elurõõmus.

Their new friend Indrek, who had a tendency to procrastinate, was calm and cheerful.

Kuigi Maarja oli täis optimismi ja soovis sõpru leida, tabas teda ootamatu probleem.

Although Maarja was full of optimism and eager to make friends, she was struck by an unexpected problem.

Tema sülearvuti, millele ta nii väga lootnud oli, oli kadunud.

Her laptop, which she had relied on so much, was missing.

Maarja taipas, et ilma selleta ei suuda ta õppimises hakkama saada.

Maarja realized that without it, she wouldn't be able to manage her studies.

Ta hakkas kohe murest murtuna uurima, kas keegi võib-olla kogemata see üles võttis.

She immediately started investigating, heart heavy with worry, whether someone might have accidentally picked it up.

Kahtluse uss näris sees, sest isegi sõbralikke inimesi usaldades võivad tekkida arusaamatused.

The worm of suspicion gnawed within, for even when trusting friendly people, misunderstandings could arise.

Maarja otsustas oma ärevuse kõrvale jätta ja sõpru Indrekit ning Liinat asjasse pühendada.

Maarja decided to set aside her anxiety and involve her friends Indrek and Liina in the matter.

"Kas olete mu sülearvutit näinud?"

"Have you seen my laptop?"

küsis Maarja, püüdes mitte näidata, kui mures ta oli.

asked Maarja, trying not to show how worried she was.

Indrek naeratas kergelt ja tunnistas, et võib-olla nägi midagi.

Indrek smiled slightly and admitted that he might have seen something.

Seevastu Liina arvas, et sülearvuti võis olla jätkuvalt kapis või kastis.

In contrast, Liina thought the laptop could still be in a cupboard or box.

Kuid Maarja, kes oli enda arvates kõik läbi otsinud, ei leidnud midagi.

But Maarja, who believed she had searched everything, found nothing.

Aegamisi, raasuke pettumust ja lootust südames, leidis Maarja ühe avatud ukse teiselt korruselt.

Gradually, with a sliver of disappointment and hope in her heart, Maarja found an open door on the second floor.

Seal, toa keskel, istus Indrek.

There, in the middle of the room, sat Indrek.

Ta oli Maarja sülearvutit nokitsemas, sättides seda millegipärast eraldi laudkesele.

He was tinkering with Maarja's laptop, for some reason setting it up on a small table.

Maarja vaatas üllatunult pealt, kui Indrek talle silma pilgutas.

Maarja watched in surprise as Indrek winked at her.

"Ma üritasin sind üllatada," ütles Indrek naeratades.

"I was trying to surprise you," said Indrek with a smile.

"Ma tegin sulle lohutusvideo ja lootsin, et see aitab sul lõdvestuda."

"I made you a consolation video and hoped it would help you relax."

Maarja ohkas kergendatult, kuid ka piinlikkusest vajudes.

Maarja sighed with relief but also shrank from embarrassment.

Ta oli kiirustades halvasti mõelnud meisternooli, kuid Indrek ei soovinud halbades mõtetes elada.

She had hastily thought poorly of him, but Indrek didn't want to dwell on negative thoughts.

Liina, nähes olukorra koomikat, hakkas naerma.

Liina, seeing the humor in the situation, began to laugh.

"Ma arvan, et see tähendab, et oleme ametlikult sõbrad!"

"I guess this means we're officially friends!"

naeris Liina, viibates kõigile.

laughed Liina, gesturing to everyone.

Lugu lõppes soojal toonil.

The story ended on a warm note.

Maarja õppis, et kõike ei saa panna päris perfektse plaani alla.

Maarja learned that not everything can be put under a perfect plan.

Ülikoolielu oli ootamatu, ja vahel tasus ennast lõdvaks lasta.

University life was unpredictable, and sometimes it was worth letting go.

Maarja mõistis, et head suhted ja usaldus teevad uude olukorda astumise lihtsamaks.

Maarja realized that good relationships and trust make stepping into a new situation easier.

Indrek kiitis Maarjat tema siiruse ja julguse eest, samal ajal kui Liina aitas luua sõpruse, mis oli väärtuslikum kui ükski kadunud asi.

Indrek praised Maarja for her sincerity and courage, while Liina helped create a friendship that was more valuable than any lost item.