Tallinna Lennart Meri rahvusvahelise lennujaama saalis oli elu täies hoos.

The hall of Tallinna Lennart Meri International Airport was bustling with life.

Reede õhtul oli lennujaam täidetud reisijatega, kes tormasid kõrvuti kohvrite rataste krigisemise ja lennuteadete kõlaga.

On a Friday evening, the airport was filled with travelers rushing along with the squeaking of suitcase wheels and the sound of flight announcements.

Maarja seisis saabujate vastuvõtu alal, südames segunemas ootusärevus ja mure.

Maarja stood in the arrivals area, a mix of anticipation and worry in her heart.

Suvi oli lähenemas oma täies ilus, täis lubadusi ja uusi algusi.

Summer was approaching in all its glory, full of promises and new beginnings.

Maarja ootas õde Liisi, kes polnud juba aastaid kodus käinud.

Maarja was waiting for her sister Liis, who hadn't been home for years.

Liis oli elanud välismaal ja Maarja tundis, et nad olid kuidagi kaugenenud teineteisest.

Liis had been living abroad, and Maarja felt they had somewhat drifted apart.

Ta soovis väga, et nende side taas tugevneks, kuid tal oli kahtlusi.

She desperately wanted their bond to be stronger again but harbored doubts.

Kas nendevaheline kaugus oli liiga suur, et seda ületada?

Was the distance between them too great to overcome?

Kaarel, Maarja partner, seisis kõrval, rahustades Maarjat oma kohalolekuga.

Kaarel, Maarja's partner, stood beside her, calming Maarja with his presence.

"Ära muretse," ütles Kaarel pehme häälega.

"Don't worry," Kaarel said in a soft voice.

"Liis on siiski sinu õde.

"Liis is still your sister.

Kõik läheb hästi."

Everything will be fine."

Maarja andis endale lubaduse keskenduda lapsepõlvemälestustele, et jää murda.

Maarja promised herself to focus on childhood memories to break the ice.

Ta kavatses koos Kaareliga luua turvalise ja rõõmsa atmosfääri Liisile.

She planned, with Kaarel, to create a safe and joyful atmosphere for Liis.

Lõpuks, pärast pikka ootust, teatas ekraan Liisi lennu maandumisest.

Finally, after a long wait, the screen announced Liis's flight landing.

Maarja süda hakkas kiiremini lööma.

Maarja's heart began to beat faster.

Ta nägi Liisi, kes tuli läbi värava, näol veidi vaatlev pilk.

She saw Liis coming through the gate, a somewhat observing look on her face.

Nende pilgud kohtusid ja mõlemad naeratasid ebakindlalt, kuid soojalt.

Their eyes met, and both smiled hesitantly, yet warmly.

Maarja surus käed rusikasse, kogus julgust ja astus õele vastu.

Maarja clenched her fists, gathered courage, and stepped forward to meet her sister.

"Liis!"

"Liis!"

hüüdis ta kergendusest naeratades.

she shouted, smiling with relief.

Nad kallistasid, häbelikus kadus hetkega.

They hugged, the shyness disappearing instantly.

Peagi istusid nad kohvilaua taga, oodates Liisi pagasit.

Soon they were sitting at a coffee table, waiting for Liis's luggage.

Maarja teadis, et see oli tema võimalus.

Maarja knew this was her chance.

"Mul on sinust nii väga puudust olnud, Liis," tunnistas Maarja.

"I've missed you so much, Liis," Maarja admitted.

"Ma kardan, et oleme kuidagi lahku kasvanud...

"I'm afraid we've somehow grown apart...

Aga ma tahan, et sa teaksid, et ootan meie ühist aega pikisilmi."

But I want you to know that I'm eagerly looking forward to our time together."

Liis vaatas oma õde silmadega, mis peegeldasid samu emotsioone.

Liis looked at her sister with eyes that reflected the same emotions.

"Ma tunnen samamoodi.

"I feel the same way.

Otsustasin, et tahan rohkem kodus olla.

I've decided I want to be more at home.

Olen väsinud kaugel olemisest," vastas Liis, kergendatult naeratades.

I'm tired of being far away," Liis replied, smiling with relief.

Neil mõlemal oli nüüdselgelt sama soov – uuesti lähedaseks saada.

They both clearly had the same wish now—to become close again.

Pikad minutid möödusid, kui nad rääkisid ja naersid vanu nalju meenutades.

Long minutes passed as they talked and laughed, reminiscing old jokes.

Maarja tundis, kuidas mure ja hirm taandusid, andes ruumi soojusele ja optimismile.

Maarja felt how worry and fear faded away, making room for warmth and optimism.

Aeg eemal ei pidanud tähendama kaotust; selgus, et see võis olla hoopis uue alguse algus.

Time spent apart didn't have to mean loss; it turned out it could be the beginning of a new start.

Maarja teadis nüüd kindlalt, et Liisi kodumaale tagasipöördumine oli õnnistus.

Maarja now knew for sure that Liis's return to her homeland was a blessing.

Nad olid uuesti ühendatud, ning see andis Maarjale kindlust, et nende side jääb kestma.

They were reconnected, and it gave Maarja confidence that their bond would remain strong.

Kümneid kilomeetreid eemal olnud füüsiline kaugus oli lõpuks kahanenud südamelähedaseks lähedustundeks.

The physical distance of tens of kilometers had finally shrunk to a heartfelt closeness.