Pärnu rand säras suvise päikese käes.

Pärnu beach shone under the summer sun.

Hõrk meretuul liikus kerge naeratusega mööda liiva.

A gentle sea breeze moved with a light smile across the sand.

Festivali muusika ja naerukilked täitsid õhku.

Festival music and bursts of laughter filled the air.

Ärksa mere kõrval sirutas Maarja oma käed taeva poole, püüdes unustada kontoriseinad ja tähtaegade surve.

Next to the lively sea, Maarja stretched her arms towards the sky, trying to forget the office walls and the pressure of deadlines.

Täna otsustas ta olla vaba, leida meelerahu rannal toimuval festivalil.

Today she decided to be free, to find peace of mind at the festival happening on the beach.

Maarja astus mööda värvikatest müügikioskite rivi.

Maarja walked along a row of colorful vendor stalls.

Seal müüdi kõike – koduseid käsitööehteid ja värskeid suupisteid.

They sold everything – homemade artisan jewelry and fresh snacks.

Ta hingas sügavalt sisse, lastes kohalikul toidulõhnal ja kergel soolase tuulel end rahustada.

She took a deep breath, letting the local food scents and light salty breeze calm her.

Kuid sügaval sees tundis ta ikka veel süüd, et oli töölt vaba võtnud.

But deep inside, she still felt guilty for taking time off work.

Eespool paistis väike rühm inimesi, peagi käis seal tuttav naerukilk.

Ahead, a small group of people appeared, and soon there came familiar laughter.

Maarja tardus kohale.

Maarja froze in place.

Seal, teiste seas, naeris Taavi - tema lapsepõlvesõber, kellest oli möödunud palju aastaid.

There, among others, laughed Taavi - her childhood friend, whom she hadn't seen in many years.

Tema süda jättis löögi vahele.

Her heart skipped a beat.

Maarja polnud kunagi Taaviga päriselt hüvasti jätnud.

Maarja had never truly said goodbye to Taavi.

Mõistmata, mis edasi saab, otsustas ta siiski edasi liikuda.

Not knowing what would happen next, she decided to move forward.

Kogu päeva nautis Maarja festivali koos grilli ja muusikaga, aga Taavi näol esile kerkinud mälestused ei lasknud teda päriselt vabaks.

The whole day, Maarja enjoyed the festival with barbecue and music, but the memories brought up by Taavi's face didn’t let her fully relax.

Ta tundis, et see on võimalus... võib-olla viimane, et rääkida vanadest lugudest ja tunnetest, mis oli jäänud lahendamata.

She felt that this was an opportunity... maybe the last, to talk about the old stories and feelings that had been left unresolved.

Ta otsustas Taaviga ausalt rääkida.

She decided to speak honestly with Taavi.

Õhtul kogunes rahvas ranna äärde, et nautida päikeseloojangut.

In the evening, people gathered by the beach to enjoy the sunset.

Suur lõke tõi kõik kokku.

A large bonfire brought everyone together.

Maarja, otsustavalt, jalutas lõkke poole.

Maarja, determinedly, walked towards the fire.

Taavi oli seal, naersid ja vestlesid veel rahvaga.

Taavi was there, still laughing and chatting with people.

Maarja süda peksles kiiremini.

Maarja's heart beat faster.

Ta astus ligi.

She stepped closer.

"Taavi," ütles Maarja, tema hääl kergelt värisedes, aga kindel.

"Taavi," said Maarja, her voice slightly trembling but firm.

Taavi pöördus ümber, ilmes üllatus ja rõõm.

Taavi turned around, surprise and joy on his face.

"Maarja!

"Maarja!

Kui tore sind näha!"

How great to see you!"

Nad istusid lõkke ääres, soojus ja valgus valgustas nende nägusid.

They sat by the fire, the warmth and light illuminating their faces.

Maarja rääkis, kuidas töö oli teda piinava stressiga täitnud.

Maarja talked about how work had filled her with stressful pressure.

Taavi kuulas tähelepanelikult, siis rääkis oma elust viimastel aastatel.

Taavi listened attentively, then talked about his life in recent years.

Julian, nende varjatud tunded, said nüüd sõnadesse.

The hidden feelings, now expressed in words.

Miski oli muutunud.

Something had changed.

Päikeseloojangu varjud venisid pikemaks, kui Maarja ja Taavi mõistsid, kui tähtis on võtta aega iseendale ja vanade sõprade jaoks.

The shadows of the sunset stretched longer as Maarja and Taavi realized how important it is to take time for oneself and for old friends.

Maarja, tundes, kuidas süütunne raskusest vabaks sai, naeratas esmakordselt tõeliselt rahulolevana üle pika aja.

Maarja, feeling how the weight of guilt lifted off her, smiled genuinely satisfied for the first time in a long while.

Maarja teadis nüüd, et tasakaal tööelul ja isiklikel tunnetel on tähtis.

Maarja now knew that balance between work life and personal feelings is crucial.

Ja Taaviga loodud uus/vananenud side oli nagu kodu.

And the new/old bond with Taavi was like home.

Rannast lahkudes nad leppisid kokku, et võtavad aega üksteise jaoks lihtsat elurõõmu nautida.

As they left the beach, they agreed to take time to enjoy the simple pleasures of life together.

Taavi seltsis leidis Maarja uue jõu.

In Taavi's company, Maarja found new strength.

Tuleviku silmis polnud enam üksindust, ainult lubadus õnnelikest hetkedest.

In her eyes, the future no longer held loneliness, only a promise of happy moments.