
Courage and Kindness: A Librarian's Unexpected Turn
FluentFiction - Estonian
Loading audio...
Courage and Kindness: A Librarian's Unexpected Turn
Sign in for Premium Access
Sign in to access ad-free premium audio for this episode with a FluentFiction Plus subscription.
Kõrvetav suvepäike heitis oma kuuma kuma üle Tallinna Kesklinna politseijaoskonna.
The scorching summer sun cast its hot glow over the Tallinna Kesklinna politseijaoskond (Tallinn Central Police Station).
Sissekäigu juures istus Maarika, püüdlik raamatukoguhoidja.
At the entrance sat Maarika, a diligent librarian.
Ta oli kiire ja kohusetundlik, kuid täna tundis ta end abituna.
She was quick and conscientious, but today she felt helpless.
Maarika süda oli rahutu, mitte ainult kodu kallaletungi pärast, vaid ka valu pärast, mis tema rindkeres pulsseerima hakkas.
Maarika's heart was restless, not only because of the assault on her home but also because of the pain that began to pulse in her chest.
Jaoskonna koridorid olid rahvast täis.
The station's corridors were crowded.
Valjusid vestlusi kõikjal.
Loud conversations everywhere.
Maarika astus järjekorda, tema käed värisesid.
Maarika stepped into the line, her hands trembling.
Ta tahtis kahte asja: teha avaldus murdvarguse kohta ja leida kergendust oma valule.
She wanted two things: to file a report about the burglary and to find relief from her pain.
Tõnu, patrullpolitseinik, märkas tema kahvatukat nägu.
Tõnu, a patrol policeman, noticed her pale face.
"Kas kõik on korras?"
"Is everything okay?"
küsis ta lahkelt.
he asked kindly.
Maarika noogutas nõrgalt, kuigi tema valu süvenes.
Maarika nodded weakly, although her pain intensified.
"Pean ootama, kuni saan raporteerida," sosistas ta vaevumärgatavalt.
"I have to wait until I can report," she whispered faintly.
Hetked venisid ja Maarika kannatlikkus hakkas hõrenema.
Moments dragged on, and Maarika's patience began to fray.
Tema ees olev järjekord liikus aeglaselt, mis suurendas tema ärevust.
The line in front of her moved slowly, increasing her anxiety.
Valu muutus peagi piinavaks.
The pain soon became excruciating.
Ta teadis, et midagi peab ette võtma, aga mis?
She knew something had to be done, but what?
Oodata või lahkuda?
Wait or leave?
Aneeluna sulges Maarika silmad ja palvetas valu vähenemist.
In anguish, Maarika closed her eyes and prayed for the pain to diminish.
Kuid korraga andis tema keha alla.
But suddenly her body gave way.
Maarika vajus põlvili ja siis täielikult kokku.
Maarika fell to her knees and then completely collapsed.
Korduvad hüüded täitsid ruumi.
Repeated cries filled the room.
"Öelge kellelegi kiirabi kutsuda!"
"Someone call an ambulance!"
karjus keegi tagantpoolt.
shouted someone from behind.
Tõnu reageeris kiiresti, tõmmates välja oma telefoni ja kutsudes koheselt meditsiinilise abi.
Tõnu reacted quickly, pulling out his phone and immediately calling for medical assistance.
Tema kõrval seisis Mati, teine politseinik, kes aitas Maarika maapinnale kergitada, et teda toetada.
Beside him stood Mati, another policeman, who helped elevate Maarika from the ground to support her.
"Palun jää meiega," sosistas Tõnu, hoides Maarika kätt, kui esialgne paanika ja segadus vaibus.
"Please stay with us," whispered Tõnu, holding Maarika's hand as the initial panic and confusion subsided.
Mõne minuti pärast saabus kiirabi ning Maarika toimetati haiglasse.
A few minutes later, the ambulance arrived, and Maarika was taken to the hospital.
Tema silmad sulgusid rahulikumas uneluses, teades, et ta on turvaline.
Her eyes closed in a more peaceful slumber, knowing she was safe.
Politseijaoskonnas levis uudis kiiresti.
The news spread quickly throughout the police station.
Maarika sai vajalikku hoolt, ja mõne päeva pärast külastas Tõnu teda haiglas.
Maarika received the care she needed, and a few days later, Tõnu visited her in the hospital.
"Me lõpetame su avalduse siin," ütles Tõnu, vabandades samal ajal ebamugavuse pärast.
"We'll finish your report here," said Tõnu, apologizing for the inconvenience.
Tõnu abi ja sõbralikkus tõi Maarikale südamerahu.
Tõnu's help and kindness brought Maarika peace of mind.
Kui ta haiglast lahkus, teadis ta, et peab oma elu prioriteete kergitama tervise ja heaolu esikohale.
When she was discharged from the hospital, she knew she had to elevate her life's priorities, putting health and well-being first.
Murdvarkus, nagu valu, võiks oodata.
The burglary, like the pain, could wait.
Teda ootas uus, tervema mõtlemisega päev.
A new day awaited her, imbued with healthier thinking.