Maarja keskendus päikese kiirte vahel kiikuvatele puulatvadele.

Maarja focused on the treetops swaying between the sun's rays.

Ta seisis keset rohelust, mille ümber ringles karge, grillitud liha ja värske suveõhk.

She stood amidst greenery, surrounded by the crisp air carrying the scent of grilled meat and fresh summer.

See oli Jaanipäev, Maarja lemmikpüha.

It was Jaanipäev, Maarja's favorite holiday.

Kuid tema mõtted ei olnud pelgalt ilmast või lõhnadest; need hõljusid tema perekonna ümber, kes suutsid ka kõige suurejoonelisematel päevadel tülitseda.

But her thoughts weren't just about the weather or scents; they drifted around her family, who could manage to quarrel even on the most lavish days.

Juhan ja Liina olid Maarja õed-vennad.

Juhan and Liina were Maarja's siblings.

Nende vaheline tihe side oli viimastel aastatel justkui hõredamaks jäänud.

Their close bond seemed to have thinned in recent years.

Iga väike asi võis neid plahvatama panna.

Every little thing could set them off.

Täna, kui nad läksid turule, et osta jaanipäevaks suupisteid, puhkes uus vaidlus.

Today, as they went to the market to buy snacks for Jaanipäev, a new argument erupted.

Juhan tahtis randa minna, kuid Liina eelistas parki.

Juhan wanted to go to the beach, but Liina preferred the park.

Maarja higistas, püüdes nende kähmlustes vahendada.

Maarja sweated, trying to mediate their skirmishes.

"Lähme nüüd, me peame ostud ära tegema," tuletab Maarja meelde.

"Let's go now, we need to get the shopping done," Maarja reminded them.

Nad valivad viimistletud liha ja värksed köögiviljad – kotletid ja vorstid on niikuinii vältimatus.

They chose refined meats and fresh vegetables—cutlets and sausages were unavoidable.

Aga igal riiulil tõstatus uus vaidlusteema.

But on every shelf, a new topic for disputes arose.

Turule tagasi jõudnud tundis Maarja õhus pinget.

Back at the market, Maarja sensed the tension in the air.

Aga ta teadis, et üks asi suutis alati nende lahinguid pehmendada – grillimine.

But she knew that one thing always managed to soften their battles—grilling.

"Teeme koos grillvardaid," pakkus Maarja entusiastlikult.

"Let's make skewers together," Maarja suggested enthusiastically.

See ettepanek toimis nii mõnekski hetkeks, kui Liina asetas ettevaatlikult liha vardasse ja Juhan valis kõige paremad köögiviljad juurde.

This proposal worked, at least for a while, as Liina carefully placed meat on the skewer and Juhan chose the best vegetables to accompany it.

Ent siis juhtus see.

But then it happened.

Liina libises veidi märjal murul ja tema käte vahelt libises grilli kohal keerelnud vardad otse kuumadele sütele.

Liina slipped slightly on the wet grass, and the skewers swirling over the grill slipped from her hands directly onto the hot coals.

Õnnetus oli paratamatu, kuid Juhan ei jätnud võimalust kasutamata: "Seda ma räägin, sa ei oska kunagi ette vaadata!"

The accident was inevitable, but Juhan didn't miss the chance: "That's what I'm saying, you never look ahead!"

Maarja seisis paigals, vaadates nende nägudes tärkavat tõsist nägelust.

Maarja stood still, watching the serious squabble emerging on their faces.

Ta teadis, et nüüd pidi ta sekkuma.

She knew she had to intervene now.

"Hei, jätke nüüd," palus ta rahulikult.

"Hey, stop it now," she pleaded calmly.

"Me tulime siia, et koos olla.

"We came here to be together.

Ei ole tähtis, milline toit meil lõpuks laual on, vaid et me oleme siin – koos."

It doesn't matter what kind of food we end up with on the table, but that we are here—together."

Juhan ja Liina vaatasid üksteisele otsa.

Juhan and Liina looked at each other.

Hobedane joon nende südametes pehmenes, sest tõde Maarja sõnades oli vaieldamatu.

The silver line in their hearts softened because the truth in Maarja's words was undeniable.

Koos naersid nad juhtunu üle, võttes vardad tagasi ja mööda asetades grilli alla jäänud palakesed improvisatsioonilise eine jaoks.

Together, they laughed off what had happened, picking the skewers back up and arranging the pieces that had fallen below the grill for an improvised meal.

Nad sõid ja naersid kurbuse unustades.

They ate and laughed, forgetting the sadness.

Maarja hingas kergendatult.

Maarja breathed a sigh of relief.

Ta mõistis, et ideaalsus polnud vajalik õnne leidmiseks.

She realized that perfection wasn't necessary to find happiness.

Oluline oli lihtsalt olla koos ning naer tõi nad lähemale kui varem.

The important thing was simply being together, and the laughter brought them closer than ever before.

Juhan ja Liina solgutasid omavahel nalja, kuid nende naer oli pehme nagu mitte kunagi varem.

Juhan and Liina teased each other, but their laughter was gentle like never before.

Nad otsustasid edaspidi proovida paremini mõista ja kuulata teineteist.

They decided to try to better understand and listen to each other in the future.

Ja sel Põhjasuvi, Maarja teadis, et see oli võit.

And on this Northern summer, Maarja knew it was a victory.