Maarja vaatas enda ümber.

Maarja looked around.

Taevaskoda oli imeline.

Taevaskoda was marvelous.

Päikeseloojangul särasid liivakivikaljud kuldselt jõe kaldal.

At sunset, the sandstone cliffs gleamed golden on the riverbank.

Ta tundis sooja suvetuult, mis kandis endaga lõkke lõhna ja kaugelt kõlanud rahvalaulude helisid.

She felt the warm summer breeze, carrying with it the scent of the bonfire and the distant sounds of folk songs.

Maarja tundis end siia kuulumatuna ja kuidagi eraldatuna.

Maarja felt she did not belong here and was somehow detached.

Maarja oli Tallinnast.

Maarja was from Tallinn.

Kunstnik, kes otsis meeleheitlikult inspiratsiooni.

An artist who was desperately searching for inspiration.

Ta soovis luua midagi, mis hõlmaks Jaanipäeva vaimu.

She wanted to create something that encapsulated the spirit of Jaanipäev.

Kõike seda, mida see eriline suvepidu eestlasele tähendab.

Everything this special summer festival means to an Estonian.

Maarja teadis, et tema õde Liina tuli temaga kaasa justkui toeks.

Maarja knew that her sister Liina had come along mainly as support.

Liina armastas Maarjat väga ja lootis, et see reis teeb talle head.

Liina loved Maarja dearly and hoped this trip would do her good.

Juss oli kohalik mees, kes teadis kõike Taevaskojast.

Juss was a local man who knew everything about Taevaskoda.

Ta luges kaljusid ja metsi nagu avatud raamatut.

He read the cliffs and forests like an open book.

Juss sõnas tihti, kuidas Taevaskoda olevat sajandeid tagasi oluline pühapaik.

Juss often mentioned how Taevaskoda had been an important sacred place centuries ago.

Maarjal oli Jussi vastu alguses umbusk, aga Liina julgustas teda kuulama mehe lugusid.

Maarja was initially skeptical of Juss, but Liina encouraged her to listen to the man's stories.

Juss jutustas rahulikult Maarjale ja teistele, kuidas Taevaskoda kivide ja looduse vahel kajab mineviku häältest.

Juss calmly recounted to Maarja and the others how Taevaskoda echoed with the voices of the past between the stones and nature.

Sinna kogunesid inimesed, et puhastada end ja austada loodust.

People gathered there to cleanse themselves and honor nature.

Maarja tundis äkki, kuidas midagi klikkis tema sees.

Maarja suddenly felt something click inside her.

Maarja istus lähemale lõkkele, vaadates, kuidas Juss rääkis.

Maarja moved closer to the bonfire, watching Juss speak.

Ta nägi, kuidas leekide valgus mängis Jussi näol.

She saw how the light of the flames played on Juss's face.

Ta suutis lõpuks tunda Midsummeri vaimu ja selle juured meie maal.

She finally managed to feel the spirit of Midsummer and its roots in our land.

Juss lõi silla mineviku ja oleviku vahele.

Juss built a bridge between the past and the present.

Maarja mõistis äkitselt, et see oli kadunud ühendus, mida ta otsis.

Maarja realized this was the missing connection she had been searching for.

Maarja võttis oma maalimisvarustuse välja.

Maarja took out her painting supplies.

Ta hakkas värvima.

She began to paint.

Leegid, kaljud ja pimedusse kaov vesi ilmusid tema lõuendile.

The flames, cliffs, and the water disappearing into darkness appeared on her canvas.

Juss jälgis teda, tunnustades tema annet.

Juss watched her, acknowledging her talent.

"Maarja, kui sa soovid, võin ma sulle rohkem Pajusi ja Taevaskoja ajalugu rääkida," pakkus Juss avatult.

"Maarja, if you wish, I can tell you more about the history of Pajusi and Taevaskoda," offered Juss openly.

Maarja naeratas.

Maarja smiled.

Ta sirutas käe, leides Jussi oma kõrval, ja öeldes: "Jah, ma sooviksin seda väga."

She extended her hand, finding Juss beside her, and said, "Yes, I would very much like that."

Liina seisis eemal ja vaatas rahulolevalt, kuidas Maarja leidis midagi, mis teda terve aja oli hingeliselt vaevanud.

Liina stood aside, watching contentedly as Maarja found something that had been spiritually troubling her for so long.

See kohtumine Jussiga ja see Jaanipäeva pidustus pakkusid Maarjale võimalust avaneda ja tunda oma maa sügavaid juuri.

This meeting with Juss and the Jaanipäev celebration offered Maarja the opportunity to open up and feel the deep roots of her land.

Maarja teadis, et oli leidnud midagi, millest oma kunstiloomingut ammutada.

Maarja knew she had found something to draw upon for her artistic creation.

Ja mis veelgi olulisem – ta tundis lõpuks rahu ja kuuluvust selles kaunis, maagilises paigas.

And more importantly, she finally felt at peace and a sense of belonging in this beautiful, magical place.

Ta ei olnud enam kadunud, vaid hoopis leidnud tee tagasi iseenda ja oma kultuuripärandi juurde.

She was no longer lost, but rather had found her way back to herself and her cultural heritage.

Pimedus langes Taevaskoja peale, aga Maarja südames oli valgus.

Darkness fell over Taevaskoda, but in Maarja's heart, there was light.