
Healing Under Summer Skies: A Journey of Forgiveness
FluentFiction - Estonian
Loading audio...
Healing Under Summer Skies: A Journey of Forgiveness
Sign in for Premium Access
Sign in to access ad-free premium audio for this episode with a FluentFiction Plus subscription.
Lahemaa rahvuspark oli kaetud värske suvise valgusega.
Lahemaa National Park was covered with fresh summer light.
Liisa ja Kaarel seadsid oma sammud mööda kitsast metsaradu.
Liisa and Kaarel set their steps along the narrow forest paths.
Neil oli pikk teekond ees, kuid mitte ainult looduses.
They had a long journey ahead, but not just in nature.
See oli nende südames, kus toimus teine, veelgi suurem rännak.
It was in their hearts where another, even greater journey was taking place.
Suvi oli käes ja jaanipäev ootas.
Summer was here and Jaanipäev awaited.
Tavaliselt tähistasid nad seda koos pere ja sõpradega, aga seekord tahtis Liisa midagi enamat.
They usually celebrated it with family and friends, but this time, Liisa wanted something more.
Tüli, mis nende vahel oli, ei andnud Liisale rahu.
The quarrel between them gave Liisa no peace.
Ta tahtis, et Kaarel taas tema vennaks saaks.
She wanted Kaarel to be her brother again.
"Kas sa mäletad, kui me siia viimati tulime?
"Do you remember the last time we came here?"
" küsis Liisa vaikselt.
asked Liisa quietly.
Nad kõndisid mööda samblaga kaetud rada, puude oksad lehvimas nende kohal.
They walked along the moss-covered path, tree branches swaying above them.
Kaarel vaikis.
Kaarel remained silent.
Ta oli heatujuline tavaliselt, kuid täna varjutas tema nägu mure.
He was usually in good spirits, but today his face was shadowed with worry.
Jõudes vana kivisillani, hingas Liisa sügavalt sisse.
Reaching the old stone bridge, Liisa took a deep breath.
"Kaarel, meil on vaja rääkida," ütles ta lõpuks.
"Kaarel, we need to talk," she finally said.
Kaarel peatus, vaadates Liisat sügavalt silma.
Kaarel stopped, looking deeply into Liisa's eyes.
"Meie viimase tüli pärast ma muretsen.
"I'm worried about our last quarrel.
Ma ei tahtnud, et asjad nii läheksid," jätkas Liisa, ihates lõpetada nende vahel valitsev pinge.
I didn't want things to go this way," continued Liisa, longing to end the tension between them.
Kaarel ohkas, vaatas eemale, metsa poole ja vaikis.
Kaarel sighed, looked away, towards the forest and remained silent.
Hetkeks oli ainult linnulaul nende ümber kuulda.
For a moment, only birdsong could be heard around them.
"Ma olin vihane," ütles Kaarel lõpuks.
"I was angry," Kaarel finally said.
"Aga mitte ainult sinu peale.
"But not just at you.
Kogu olukorra peale.
At the whole situation."
"Liisa noogutas.
Liisa nodded.
"Võib-olla me ei kuulanud teineteist piisavalt.
"Maybe we didn't listen to each other enough.
Aga ma tahaksin, et sa teakid, kui oluline sa mulle oled.
But I want you to know how important you are to me."
"See sõnum purustas viimased barjäärid Kaarel sisemuses.
This message shattered the last barriers within Kaarel.
"Liisa.
"Liisa...
ma andestan sulle.
I forgive you.
Ja ma loodan, et sa andestad mulle.
And I hope you forgive me."
"Seistes kivisilla peal, tunnete keerises, vaatasid nad teineteisele otsa, mõistes, et kõik mis olnud, võib andestuse läbi muutuda.
Standing on the stone bridge, in the whirlwind of emotions, they looked into each other's eyes, understanding that everything that had been, could change through forgiveness.
Tagasi teekonnale asudes, tundsid nad end kergemina.
As they resumed their journey, they felt lighter.
Metsarajad ootasid, nagu ka uued mälestused, mida luua.
The forest paths awaited them, as did new memories to create.
Nende vahel oli taas rahu, ja Lahemaa rahvuspargi ürgne ilu tundus veelgi kirkamana, peegeldades sel päeval nende hinges helkivat päikesepaistet.
There was peace between them again, and the primeval beauty of Lahemaa National Park seemed even brighter, reflecting the sunshine that glowed in their hearts that day.
Lõpuks jõudsid nad järve äärde ning otsustasid seal jaanipäeva tähistada, teades, et nende side on tugevam kui varem.
Finally, they reached the lakeside and decided to celebrate Jaanipäev there, knowing that their bond was stronger than before.