Suvisel hommikul, kui päike paistis läbi Kadrioru pargi puuvõrade, sammud Maarika, Jaak ja Liis mööda käänulist teerada.

On a summer morning, as the sun shone through the treetops of Kadrioru Park, Maarika, Jaak, and Liis walked along the winding path.

Maarika, kelle silmad särasid uudishimust, uuris parkla kuulsat skulptuuri asukohta.

Maarika, whose eyes sparkled with curiosity, was investigating the location of the park's famous sculpture.

Ta armastas skulptuure ja alati leidis neis midagi sügavat.

She loved sculptures and always found something profound in them.

Kuid täna hommikul oli skulptuur kadunud.

But this morning, the sculpture was missing.

Maarika, kes ei suutnud mõista, kuidas midagi nii suurt ja kuulsat võiks lihtsalt kaduma minna, otsustas, et peab leidma vastuse.

Maarika, unable to comprehend how something so large and famous could simply disappear, decided that she must find the answer.

Jaak, tema lapsepõlvesõber, kratsis kukalt.

Jaak, her childhood friend, scratched his head.

"Seda peab olema mõni rumal nali või vandali tegu," arvas ta.

"It must be some stupid joke or an act of vandalism," he guessed.

Liis nõustus, kuid Maarikat see ei veennud.

Liis agreed, but Maarika was not convinced.

Ta teadis, et park peidab sageli saladusi ja nad lihtsalt pidid leidma õige nurga, kust neid vaadelda.

She knew that the park often hid secrets, and they just needed to find the right angle from which to view them.

Politsei ja pargi ametivõimud arvasid, et asi oli lihtne tegu: keegi lihtsalt viis skulptuuri ära.

The police and the park authorities thought it was a simple case: someone had just taken the sculpture away.

Nad ei soovinud rohkem uurida.

They did not wish to investigate further.

Kuid Maarika ei andnud alla.

But Maarika did not give up.

Ta tahtis tõde leida.

She wanted to find the truth.

Kui päike hakkas loojuma, veenis ta Jaaki ja Liisi park jääma.

As the sun began to set, she persuaded Jaak and Liis to stay at the park.

„Lähme vaatame ise,” ütles ta kindlalt.

"Let's go see for ourselves," she said confidently.

Öö jõudes, kui park oli tühjem ja vaikne, kaevas Maarika taskulambi kotist välja.

As night fell, when the park was emptier and quiet, Maarika pulled a flashlight out of her bag.

Kolmekesi liikusid nad mööda rada, uurides iga puu, põõsa ja kivimikogumiku alt.

The three of them moved along the path, examining every tree, bush, and rock formation.

Lõpuks juhtis mingi peaaegu nähtamatu niit nad väikese tiigi juurde.

Finally, some almost invisible thread led them to a small pond.

Maarika taskulambi valgel nägid nad esimest skulptuuritükki.

By the light of Maarika's flashlight, they saw the first piece of the sculpture.

"Miks keegi peaks tükid peitma?"

"Why would someone hide the pieces?"

imestas Liis.

wondered Liis.

Maarika naeratas, sest tal hakkas tekkima idee.

Maarika smiled, as she began to have an idea.

"See on nagu skulptuuri aaretejaht," ütles ta hinges põledes.

"It's like a sculpture treasure hunt," she said with excitement burning inside her.

Järgmised tunnid olid põnevad.

The next few hours were thrilling.

Maa peal olid peidetud veel rohkem tükke.

More pieces were hidden on the ground.

Iga tükiga koos tuli maara äärest välja killuke kohalikku ajalugu.

With each piece, a fragment of local history emerged from the land.

Iga leid oli kui väike illustratsioon meie kultuurist, tuues välja unustatud lood.

Each find was like a little illustration of our culture, revealing forgotten stories.

Maarika ja tema sõbrad olid põnevil.

Maarika and her friends were excited.

Viimaks olid tükid komplektne lugu, täis lugusid, mida keegi ei oodanud.

Finally, the pieces were a complete story, full of tales that no one expected.

Järgmisel päeval, hommikul, tõi Maarika linnaametnike ette idee.

The next morning, Maarika brought her idea before the city officials.

"Vaadake, kui meeks orkestreerime seda, saame teha sellest interaktiivse ekspositsiooni," pakkus ta, seega kaasataks vabatahtlikke osalejaks skulptuuri avastamisel ning nende alateadvusse jääks kogemus.

"Look, if we orchestrate this, we can turn it into an interactive exhibition," she proposed, engaging volunteers as participants in discovering the sculpture and embedding the experience into their subconscious.

Esialgu skeptiliste ametnike huvi aina kasvas, kui Maarika selgitas plaani üksikasjalikumalt.

Initially skeptical, the officials' interest grew as Maarika detailed the plan further.

Viimaks jõudis päev, mil nad avasid interaktiivse ekspositsiooni.

Finally, the day came when they opened the interactive exhibition.

Park oli täis inimesi, üksisilmi aardejahi mõistatust lahendamas.

The park was full of people, eagerly solving the treasure hunt puzzle.

Maarika seisis uhkelt kauguses, mõistes, et läbi selle salapärase juhtiva kadumise, oli ta õppinud tähtsat - kunst oli palju enamat kui vaid meelt lahutav vaade.

Maarika stood proudly in the distance, realizing that through this mysterious disappearance, she had learned something important—that art was much more than just a pleasant view.

See oli viis siduda inimesed kultuuri ja minevikku, äratada elu peidetud lugudes.

It was a way to connect people to culture and the past, bringing hidden stories to life.