Tallinnas, vanalinna kitsastel tänavatel, kõndis Mihkel.

In Tallinn, on the narrow streets of the Old Town, Mihkel walked.

Kõnnitee all kõlisesid tuttavad kivid ja vanade majade vahel hõljus suvi.

Familiar stones clinked under the pavement, and summer floated between old buildings.

Mihkel, kes oli pikalt välismaal elanud, tundis end Tallinnas jälle võõrana.

Mihkel, who had lived abroad for a long time, felt like a stranger in Tallinn once again.

Tahtis on kodus tunne saada.

He wished to feel at home.

Peatu hetke, vaatles hooneid, mis olid talle kunagi nii tuttavad.

He paused for a moment, observing the buildings that were once so familiar to him.

Tema õde, Kaisa, ootas teda vana kohviku ees.

His sister, Kaisa, was waiting for him in front of an old café.

Kohvik sobis Kaisa lahkusele ja avameelsusele.

The café suited Kaisa's kindness and openness.

Ta lehvitas vennale laialt ja kui Mihkel ligemale jõudis, võttis Kaisa ta kallistades vastu.

She waved widely at her brother, and when Mihkel approached, Kaisa greeted him with a hug.

"Lõpuks ometi!"

"Finally!"

hüüdis Kaisa.

exclaimed Kaisa.

"Ma juba arvasin, et sa oled tee ära kaotanud."

"I was already starting to think you had lost your way."

Mihkel naeratas veidi ebalevalt.

Mihkel smiled a bit sheepishly.

"Kõik on muutumas, aga sina pole," ütles ta.

"Everything is changing, but you haven't," he said.

Kaisa vastas, naljatledes, et see on tema saladus: segada vana ja uus.

Kaisa replied, jokingly, that it is her secret: mixing the old with the new.

Nende vanaema sünnipäev oli peagi käes ja ühe päeva pärast saabus ka Jaanipäev, millega oli seotud palju tähiseid traditsioone.

Their grandmother's birthday was coming soon, and in one day, Jaanipäev arrived, which was associated with many significant traditions.

Vanalinna tänavad olid kaunilt kaunistatud.

The streets of the Old Town were beautifully decorated.

Poeriiulitel särasid uued asjad iidsete kõrval ja õhus oli Jaanipäeva piduliku ootuse lõhn.

New items shone on store shelves alongside ancient ones, and the air was filled with the festive anticipation of Jaanipäev.

Mihkel oli harjumatu.

Mihkel was unaccustomed.

Kõik tundus tuttav, kuid samas teistmoodi.

Everything seemed familiar yet different at the same time.

Koju jõudes algasid ettevalmistused.

Upon returning home, preparations began.

Kaisa jagas oma entusiasmiga hetki, kus vana ja uus kohtusid, olgu selleks siis vanaema vanad retseptid või kaasaegsed kaunistused.

Kaisa shared her moments of enthusiasm, where the old and the new met, be it their grandmother's old recipes or modern decorations.

Mihkel oli alguses kõhklev, kuid nägi, kuidas kõik klappis.

Mihkel was initially hesitant but saw how everything fit together.

See inspireeris teda.

It inspired him.

Jaanipäeva õhtu saabus.

Jaanipäev's evening arrived.

Tulesädemed valgustasid põllu servas seistes nende nägusid.

Sparks illuminated their faces as they stood at the edge of a field.

Üksikud suitsurajad tõusid suveõhku.

Lonely smoke trails rose into the summer air.

Mihkel seisis Kaisa kõrval.

Mihkel stood beside Kaisa.

"Vahel tunnen puudust sellest, mis oli," tunnistas Mihkel vaikselt.

"Sometimes I miss what was," Mihkel admitted quietly.

Kaisa pani käe tema käsivarrele.

Kaisa placed her hand on his arm.

"Muutused pole halvad.

"Changes are not bad.

Traditsioonid kannavad edasi.

Traditions carry on.

Sina kannad edasi," ütles Kaisa.

You carry on," said Kaisa.

Sel hetkel märkas Mihkel, kuidas tuli, nii uus kui ka vana, sümboliseeris midagi püsivat.

At that moment, Mihkel noticed how the fire, both new and old, symbolized something enduring.

Öö edenedes istusid Mihkel ja Kaisa tule ääres, vaikselt rääkides, kallis mälestustes ja jagades planeeringuid homseks.

As the night progressed, Mihkel and Kaisa sat by the fire, speaking quietly, cherishing memories, and sharing plans for tomorrow.

Lõpuks mõistis Mihkel, et tema koht ei olnud ainult ajas ega ruumis, vaid inimestes, kellega ta seda jagas.

Finally, Mihkel realized that his place was not only in time or space but in the people with whom he shared it.

Muutumine ja kohanemine ei ole hirmutavad, vaid on osa elu loomulikust käigust.

Change and adaptation are not frightening but are part of the natural course of life.

Mihkel tundis, et ta ei ole ainult vana isaga, vaid ka neid, kes teevad selle uueks.

Mihkel felt he was not only with the past but also with those who make it new.

See andis talle rahu ja kuuluvustunde.

This gave him peace and a sense of belonging.

Jaanipäeva tulehed kuumasid veel edasi, pakudes soojust nii mineviku mälestustele kui ka tuleviku lootustele.

The Jaanipäev bonfire continued to blaze, offering warmth to the memories of the past and hopes for the future.