Tartu loodusmuuseumis oli elevust õhus.

There was excitement in the air at the Tartu Natural History Museum.

Suveõhtu valguses särasid ruumid, täis Eesti rikkalikku looduslugu.

In the light of the summer evening, the rooms gleamed, full of the rich natural history of Estonia.

Väljaspool, väheste tundide kaugusel Jaanipäeva peost, olid inimesed kogunenud, nautides lillevanikuid ja maasikate lõhna.

Outside, just a few hours away from the Jaanipäev celebration, people had gathered, enjoying flower wreaths and the scent of strawberries.

Muuseumihoone sees liikumatult, Ott seisis uue näituse kõrval, silmade all tumedad rõngad viimasest unetust ööst.

Inside the museum building, Ott stood motionless next to the new exhibition, dark circles under his eyes from the sleepless night.

Tema kirg Eesti folkloori vastu oli tuntud, kuid tehnika, oh, see tihtipeale pettis teda.

His passion for Estonian folklore was well known, but technology often betrayed him.

Interaktiivne kuvar, mis pidi elavdama Jaanipäeva traditsioone, keeldus koostööd tegemast.

The interactive display meant to enliven Jaanipäev traditions refused to cooperate.

Leila, kolleeg ja sõber, astus lähemale.

Leila, a colleague and friend, stepped closer.

"Ott, peame otsustama," ütles ta pehmelt.

"Ott, we need to decide," she said softly.

"Avamine on tunni aja pärast."

"The opening is in an hour."

"Olen proovinud kõike," vastas Ott mornilt.

"I've tried everything," Ott replied grimly.

"Ma ei kavatse selle pärast näitust edasi lükata.

"I'm not going to postpone the exhibition because of this.

Pean lihtsalt teise lahenduse leidma."

I just have to find another solution."

Samal ajal kui Ott mõtteisse vajus, seisis Mati, noor tehnik, juba kuvari juures ja vaatas, kas suudab midagi päästa.

While Ott sank into his thoughts, Mati, the young technician, was already at the display, seeing if he could salvage anything.

Kuid Ott teadis, et aega oli vähe.

But Ott knew time was running out.

See oli nende viimane võimalus.

This was their last chance.

Mõte viivitusest tema sisemuses keeras kõhtu, kuid Mart ja Leila toetus tõi uut julgust.

The thought of a delay twisted his stomach, but the support from Mati and Leila brought new courage.

Leila vaatas teda julgustavalt.

Leila looked at him encouragingly.

"Ott, su juttudest Eestimaa suvedest on kogu meie meeskond olnud lummatud.

"Ott, your stories about Estonian summers have captivated our entire team.

Miks mitte rääkida rahvale?"

Why not tell them to the crowd?"

Ott hingas sügavalt sisse.

Ott took a deep breath.

Ta mäletas, kuidas lapsepõlves pidas naabrimees Jaanipäeva ööl lõkke ääres jutte.

He remembered how, in childhood, his neighbor told stories by the bonfire on the night of Jaanipäev.

Selles oli midagi maagilist ja nüüd oli aeg see maagia edasi anda.

There was something magical about it, and now it was time to pass on that magic.

Kui õhtu jõudis oma kõrgpunkti, võttis Ott julguse kokku ja kõndis väljapaneku ette.

As the evening reached its peak, Ott gathered his courage and walked to the front of the exhibit.

Tema hääl oli algul vaikne, kuid rahvahulk kogunes kuulama.

His voice was quiet at first, but the crowd gathered to listen.

Ta rääkis iidsetest traditsioonidest, kuidas inimesed uskusid, et Jaanipäeva tuli toob nendele kaitset ja viljakust.

He spoke of ancient traditions, how people believed that the Jaanipäev fire brought protection and fertility.

Ta kirjeldas, kuidas jalavägi öösel üle lõkke hüppas, tuues sellega kaasa õnne ja head tervist.

He described how youths jumped over the bonfire at night, bringing with it luck and good health.

Rahvas kuulas, Leila ja Mati vaatasid otsa rõõmsalt seistes.

The people listened, and Leila and Mati looked on with joyful smiles.

Oti hääl muutus kindlamaks.

Ott's voice became more confident.

Ta mõistis, et teadmine ja kirg saavad olla sild oma kogukonna ja kultuuri vahel.

He realized that knowledge and passion could be a bridge between his community and its culture.

Kui Ott lõpetas, kostis rahvahulgast aplaus.

When Ott finished, applause rose from the crowd.

Interaktiivne kuvar polnud vajalik, tema sõnad olid võimsamad kui ükski tehnikaime.

The interactive display was not needed; his words were more powerful than any technological marvel.

Näitus oli avatud, ja inimesed lahkusid naerul, täis uut teadmist ja vaimustust.

The exhibition opened, and people left with smiles, full of new knowledge and enthusiasm.

Jaanipäev jätkus muuseumi ees, Ott tundis esimest korda kergust ja rõõmu, teades, et on suutnud oma kirge ja teadmist jagada viisil, mis tõi kokku terve kogukonna.

Jaanipäev continued in front of the museum, and Ott felt lightness and joy for the first time, knowing he had managed to share his passion and knowledge in a way that brought the entire community together.

Täna oli Jaanipäeva maagia tõesti elus.

Today, the magic of Jaanipäev was truly alive.