Tartu Internaatkoolis oli kevad õitega õide puhkenud.

In the Tartu Boarding School, spring had bloomed with blossoms.

Võililled ja sirelid lõhnasid kooli ümbruses.

Dandelions and lilacs fragranced the surroundings of the school.

Kooli koridorides valitses elevus, sest suvevaheaeg oli kohe käes.

Excitement reigned in the school corridors because the summer break was imminent.

Kõik õpilased arutasid, mida nad suve jooksul teevad.

All the students were discussing what they would do over the summer.

Siim seisis raamatukogus, vaadates aknast välja.

Siim stood in the library, looking out the window.

Ta armastas lugemist ja unistamist.

He loved reading and dreaming.

Salajas meeldis talle Kadri, kes istus tihti tema lähedal oma sõpradega.

Secretly, he liked Kadri, who often sat near him with her friends.

Kadri oli joviaalne ja rõõmsameelne tütarlaps.

Kadri was a jovial and cheerful girl.

Ta oli eriti tubli loodusteadustes, kuid tundus, et ta ei märganud Siimu tunneterohkeid pilke.

She was especially good at natural sciences, but it seemed she didn't notice Siim's glances full of emotion.

Teiselt poolt oli Märt, kes Siimule väga meeldis, ent kes oli alati tähelepanu keskpunktis.

On the other hand, there was Märt, who Siim really admired, but who was always the center of attention.

Märt oli kooli spordikorüfee, alati enesekindel ja lõbus.

Märt was the school's sports star, always confident and fun.

Ta püüdis ka Kadrit muljet avaldada, kuid teisel viisil - oma saavutustega spordis.

He also tried to impress Kadri, but in a different way - with his achievements in sports.

Siim aga kartis oma tunnete avalikustamist.

Siim, however, feared revealing his feelings.

Viimane koolinädal oli käes.

The last week of school had arrived.

Siimul oli plaan.

Siim had a plan.

Ta otsustas kirjutada Kadrile kirja.

He decided to write a letter to Kadri.

Siim pani kirja kõik need tunded, mida ta polnud julgenud varem väljendada.

Siim put into the letter all those feelings he hadn't dared to express before.

Kuid see polnud lihtne.

But it wasn't easy.

Kas panna kiri Kadri kappi või anda see isiklikult üle?

Should he put the letter in Kadri's locker or give it to her personally?

Mõlemal juhul pani kartus Siimu kõhklema.

In both cases, fear made Siim hesitate.

Kooli viimasel kogunemisel kogunesid kõik võimlasse.

At the final school assembly, everyone gathered in the gymnasium.

Direktor pidas kõnet ning õpilased rääkisid oma suveplaanidest.

The principal gave a speech, and the students talked about their summer plans.

Märt haaras mikrofoni ning teatas uhkelt oma plaanidest laagris osaleda ning osaleda jalgpalliturniiridel.

Märt grabbed the microphone and proudly announced his plans to attend a camp and participate in football tournaments.

Kõik plaksutasid.

Everyone applauded.

Siim tundis end varjus.

Siim felt overshadowed.

Märt oli tõmmanud tähelepanu.

Märt had attracted attention.

Kuid see oli tema hetk.

But this was his moment.

Suvevaheaegeni oli vaid mõni päev jäänud.

Only a few days remained until the summer break.

Kogunemise lõpus võttis Siim julguse kokku ja läks Kadrile lähemale.

At the end of the gathering, Siim gathered his courage and approached Kadri.

Vaikselt andis ta kirja Kadrile, tema käsi värises kergelt.

Quietly, he handed her the letter, his hand trembling slightly.

Kadri vaatas Siimu, naeratas ja võttis kirja vastu ilma kõhkluseta.

Kadri looked at Siim, smiled, and accepted the letter without hesitation.

Siim tundis, kuidas kartus muutus rahuloluks.

Siim felt how the fear turned into satisfaction.

Ta teadis, et oli endast parima andnud ja tundis uhkust, et oli oma tunded välja öelnud.

He knew he had done his best and felt proud for expressing his feelings.

Nii õppis Siim, et tundeid pole tarvis varjata.

Thus, Siim learned that feelings don't need to be hidden.

Ja kuigi ta ei teadnud, kuidas Kadri reageerib, oli Siim rahul, et oli end avanud.

And although he didn't know how Kadri would react, Siim was content that he had opened up.

Mõnikord tuli lihtsalt julgus kokku võtta ja oma südamele järgi minna, sõltumata sellest, mis edasi juhtuma hakkab.

Sometimes, one just needed to muster the courage and follow their heart, regardless of what might happen next.