Kõrge suveõhtu valguses paistis kolme õe-venna kodune talumaja, mis oli peidetud lopsakate roheliste põldude ja metsade vahele.

In the light of the high summer evening, the homey farmhouse of the three siblings appeared, hidden among lush green fields and forests.

Jaanipäeva pidustused olid algamas ja Mihkel, vanim kolmest, kõndis ringi, kontrollides viimaseid ettevalmistusi.

Jaanipäev celebrations were beginning, and Mihkel, the eldest of the three, walked around, checking the final preparations.

Ta tahtis, et kõik oleks täiuslik.

He wanted everything to be perfect.

Põlev lõke oli üles seatud aasa keskel, laternad rippusid oksad vaikselt vehklevas õhus.

A burning bonfire was set up in the middle of the meadow, lanterns hung from the branches quietly swaying in the air.

Kõik oli valmis suureks pühadeööks.

Everything was ready for the great holiday night.

Kaarel oli rahutu.

Kaarel was restless.

Tundus, et tavalised jaanipäevatraditsioonid ei olnud tema jaoks piisavalt põnevad.

It seemed that the usual Jaanipäev traditions were not exciting enough for him.

Ta plaanis salaja korraldada väikese ilutulestiku etenduse, arvates, et see teeb õhtu meeldejäävamaks.

He secretly planned to organize a small fireworks display, thinking it would make the evening more memorable.

Tal olid raketid peidetud vanas heinas_email`laos, ja ta tahtis õiget hetke, et *ehmatus* kõiki rõõmustada.

He had the rockets hidden in an old hayloft, and he wanted the right moment to surprise everyone to delight.

Evelin, pere noorim, tundis end tihti varjus olevat.

Evelin, the youngest of the family, often felt overshadowed.

Ta tahtis, et ka tema ideed saaksid tähelepanu ja tunnustust.

She wanted her ideas to receive attention and recognition too.

Kui ta kuulis Kaarli plaanist, tahtis ta ka selles osa võtta, lootes, et see annaks talle võimaluse tõestada oma osavust.

When she heard about Kaarel's plan, she wanted to take part, hoping it would give her a chance to prove her skill.

Õhtu edenedes süüdati lõke ja perering kogunes selle ümber laulma ja tantsima.

As the evening progressed, the bonfire was lit, and the family gathered around it to sing and dance.

Mihkel tundis siiski muret.

Mihkel was still worried.

Ta teadis, et Kaarel oli midagi kavandanud, kuid ei teadnud, kui tõsiselt sa peaks sellesse suhtuma.

He knew Kaarel had planned something, but he didn't know how seriously to take it.

Äkki tõstis Kaarel ilutulestiku raketid välja, püüdes üllatada kõiki.

Suddenly, Kaarel brought out the fireworks rockets, trying to surprise everyone.

Just siis, kui ta tahtis raketti süüdata, tugev tuuleiil tabas põrandalt lendlevaid sädeid liiga lähedal oleva puitkuhja poole.

Just as he was about to light the rocket, a strong gust of wind blew sparks too close to the nearby woodpile.

Mihkel mõistis, et otsustav hetk oli käes.

Mihkel realized that the decisive moment had arrived.

"Minge eemale!"

"Get away!"

hüüdis Mihkel kibekiirelt, olles hetkega Kaarli kõrval, et ohtu minimaliseerida.

shouted Mihkel quickly, immediately beside Kaarel to minimize the danger.

Kuid Evelin, nähes oma võimalust, haaras kiirelt käepärase tulekustuti, mille olemasolu Mihkel isegi ei teadnud, ja suunas selle tulejoa otse lendlevate sädemete suunas.

But Evelin, seeing her opportunity, quickly grabbed a handy fire extinguisher, the presence of which Mihkel didn't even know, and directed its stream of foam toward the flying sparks.

Mõne hetkega oli olukord kontrolli all.

Within moments, the situation was under control.

Mihkel tundis kergendust, kui kõik näisid olevat turvaliselt taas lõkke ümber kogunenud.

Mihkel felt relief as everyone seemed safely gathered around the bonfire again.

Ta vaatas Evelini uhke pilguga.

He looked at Evelin with a proud glance.

"Aitäh, Evelin," ütles Mihkel.

"Thank you, Evelin," said Mihkel.

"Sa päästsid õhtu."

"You saved the evening."

Kaarel, olles esialgu pettunud, et tema plaan sassi läks, mõistis lõpuks oma vea.

Kaarel, initially disappointed that his plan went awry, eventually realized his mistake.

"Oli vast õpetlik kogemus," naeris ta.

"What an educational experience," he laughed.

Evelin omakorda tundis ennast esimest korda tõeliselt pereringi osana.

Evelin, in turn, felt truly part of the family circle for the first time.

Peagi valitses ümber lõkke naer ja rõõm, ning õhtu möödus lõpuks rahulikult ja õnnelikult.

Soon laughter and joy prevailed around the bonfire, and the evening finally passed peacefully and happily.

Mihkel, vaadates oma nooremaid õdesid-vendi, mõistis, et usaldus, mida nad üksteise suhtes tundsid, oli see, mis tõeliselt kokku liitis.

Mihkel, watching his younger siblings, realized that the trust they felt toward each other was what truly brought them together.

Ja Jaanipäeva öö, olles tulnud ja läinud, jättis endast enesetunde, et kõik olid oma ainulaadsuse tõttu vajalikud ja hinnatud.

And the Jaanipäev night, having come and gone, left a feeling that everyone was needed and appreciated for their uniqueness.