Kesksuvisel päeval, kui päike heitis oma kuldseid kiiri lagunenud mõisa varemetele, leidsid Aino, Toomas ja Leena end jälle koos.

On a midsummer day, as the sun cast its golden rays on the ruins of the dilapidated manor, Aino, Toomas, and Leena found themselves together once again.

Vana häärber, trotsides aja ja katastroofide käest, oli nende ainus kindel varjupaik.

The old mansion, defying time and disasters, was their only safe haven.

Kui tuhanded rohelised viinapuud mässisid end ümber räämas akende ja pragunenud kivimüüride, andis loodus uue elu sellele unustatule.

As thousands of green vines wrapped themselves around the neglected windows and cracked stone walls, nature breathed new life into what was forgotten.

Aino, olles vanim, seisis raamistunud uksekäigus, vaatas ringi ja mõtiskles, kas sellest saaks kodu neile kolmele, kes olid aastaid lahus olnud.

Aino, being the eldest, stood in the framed doorway, looked around, and pondered whether this could become a home for the three of them, who had been apart for years.

Tema südames tuksles soov taasühineda perega ja tunda kuuluvustunnet.

A longing to reunite with family and feel a sense of belonging pulsed in her heart.

Toomas seisis läheduses, puusas taskus käsi ja silmades äratundmatu ilme.

Toomas stood nearby, one hand in his pocket, eyes holding an inscrutable expression.

Tema alati küüniline ja mässumeelne loomus tegi Aino murelikuks.

His always cynical and rebellious nature worried Aino.

Aga Aino teadis, et kusagil Toomase tõreda pinna all otsis tema noorem vend ikka veel kinnitust ja tuge.

But Aino knew that somewhere beneath Toomas's gruff exterior, her younger brother was still seeking reassurance and support.

Leenat leidis Aino peagi mõisahoovi keskelt, kus tüdruk heledat suvekleiti lehvitades liblikate järel jooksis.

Leena was soon found by Aino in the middle of the manor yard, where the girl, in a light summer dress, ran waving after butterflies.

Leena õrnadest fantaasiatest kantud meeleseisund andis lootust, kus teised olid vaid kaotust näinud.

Leena's mind, fueled by delicate fantasies, offered hope where others saw only loss.

Just Leena optimistlik vaade veenis Aino, et ikka veel oli võimalus ehitada maailma uuesti.

It was Leena's optimistic outlook that convinced Aino there was still a chance to rebuild the world anew.

Vaatamata nende erisugustele vaadetele, teadsid kõik kolm, et ellujäämine sõltub just nende koostööst.

Despite their differing perspectives, all three knew that survival depended on their cooperation.

Ühel hommikul, kui toores tuul läbi keldriakna uhus, otsustas Aino asuda ümbruskonda avastama, et leida jätkusuutlikke ressursse.

One morning, as a raw wind swept through the cellar window, Aino decided to explore the surroundings to find sustainable resources.

Koos Toomase ja Leenaga, otsustasid nad luurata ning uurida, kas häärber võis olla nende püsiv pelgupaik.

Along with Toomas and Leena, they decided to scout and investigate whether the manor could be their permanent refuge.

Ent nende plaan vinti kiskus, kui ootamatu väline oht sundis neid ühtsusse.

Yet their plan took a twist when an unexpected external threat forced them into unity.

Lähenesid võõrad, võib-olla teised, kes samuti olid selles maailmas kodu otsimas.

Strangers approached, perhaps others in search of a home in this world.

Aino ja tema õed-vennad seisid silmitsi ränga valikuga: kas kaitsta häärberit ja riskida eluga või jätta maha ja otsida midagi uut.

Aino and her siblings faced a tough choice: to defend the manor and risk their lives or leave it behind in search of something new.

Südamed rütmiliselt põksudes, haarasid nad oma nappidest varudest relvad, ettevaatlikud kuid otsusekindlad.

With hearts beating rhythmically, they grabbed weapons from their meager supplies, cautious yet determined.

Rünnak ei olnud pikk, kuid iga hetk venitas närve nagu pingule tõmmatud keelpilli.

The attack was not long, but each moment stretched nerves as taut as a drawn string.

Ent koostöö ja julgus – valudest ja väsimusest hoolimata – viis nad võiduka lõpuni.

Yet, cooperation and courage—despite pain and fatigue—led them to a victorious end.

Olles välise ohu tõrjunud, oli selge, et nad olid milleski muutunud.

Having repelled the external threat, it became clear that they had changed in some way.

Aino õppis oma õed-vendi rohkem usaldama.

Aino learned to trust her siblings more.

Toomas leidis lõpuks lahkuse, mis oli alati tema südames helisenud.

Toomas finally found the kindness that had always resonated in his heart.

Ja Leena, oma särava vaatega, tõi nende ellu lootuse, mida nad nii hädasti vajasid.

And Leena, with her bright outlook, brought the hope into their lives that they so desperately needed.

Kokkuvõttes otsustasid nad jääda.

Ultimately, they decided to stay.

Leida viis, kuidas mõis muuta koduks, mis saaks nende ühise elu keskuseks.

To find a way to transform the manor into a home that would become the center of their shared life.

Oli käes aeg, mil mõis, lagunenud, kuid siiski püsti, hakkas oma uut lugu jutustama.

It was time for the manor, crumbling yet still standing, to begin telling its new story.

Kolm õde-venda, kes pidid üksteist taas üles leidma, et leida iseenda, olid lõpuks leidnud midagi, mis oli kõige olulisem – üksteist.

Three siblings, who had to rediscover each other to find themselves, had finally found what was most important—each other.