
Finding Harmony: Kadi's Journey through Jaanipäev
FluentFiction - Estonian
Loading audio...
Finding Harmony: Kadi's Journey through Jaanipäev
Sign in for Premium Access
Sign in to access ad-free premium audio for this episode with a FluentFiction Plus subscription.
Tallinna vanalinna kitsad tänavad olid täidetud elevusega.
The narrow streets of Tallinna Old Town were filled with excitement.
Oli Jaanipäev.
It was Jaanipäev.
Päike paistis kaua ja taevas oli selge.
The sun shone for a long time and the sky was clear.
Maitsvad lõhnad tulid õhku hõljuvatest toidulauast, lilled kaunistasid hoovid ja kõikjal oli tunda peomeeleolu.
Delicious smells wafted through the air from the floating food tables, flowers adorned the courtyards, and a festive atmosphere could be felt everywhere.
Iga nurga taga kõlas naer ja laul, ja rõõmsad inimesed nautisid püha.
Around every corner, laughter and song could be heard, and happy people enjoyed the holiday.
Kadi seisis Raekoja platsil, vaadates, kuidas inimesed kogunesid.
Kadi stood in Raekoja plats, watching as people gathered.
Ta tundis vanalinna erilisust, kuid tema südames oli segadus.
She sensed the uniqueness of the Old Town, but her heart was filled with confusion.
Tema peretalupoegade ootused kammitsesid teda.
The expectations of her family peasants restrained her.
Igal aastal olid samad kombed, sama palju ootusi—Kadi ei saanud sinna südamest kuuluda.
Every year, the same customs, the same expectations—Kadi could not truly belong there.
Kadi teadis, et Märt oskab kuulata.
Kadi knew that Märt was a good listener.
See meeldis talle Märtis.
She liked that about Märt.
Nad olid sageli koos veetnud aega, mängides kivisillutisel ja ronides vanalinna tornidesse, kui nad olid nooremad.
They often spent time together, playing on the cobblestones and climbing the Old Town towers when they were younger.
Kõik need mälestused olid soojad ja armsad, kuid nüüd soovis Kadi midagi enamat, oma teed.
All those memories were warm and dear, but now Kadi wanted something more; her own path.
Kui pere kogunes suure põlle ümber, viimistlesid viirpuuvihad ümber käte, kogus Kadi julguse.
As the family gathered around the large scarf, finishing the hawthorn bundles around their hands, Kadi gathered her courage.
"Märt," rääkis ta vaikselt.
"Märt," she spoke softly.
"Ma tahan rääkida."
"I want to talk."
Märt naeratas, ta silmad särasid nagu alati.
Märt smiled, his eyes shining as always.
"Räägi, Kadi."
"Speak, Kadi."
Kadi ohkas.
Kadi sighed.
"Ma armastan meie traditsioone," hakkas ta aeglaselt.
"I love our traditions," she began slowly.
"Aga ma tunnen, et ma pean leidma ka oma teed.
"But I feel like I need to find my own path too.
Mul on raske tasakaalu leida."
It's hard for me to find balance."
Märt noogutas mõistvalt.
Märt nodded understandingly.
"Mul oli sarnane tunne eelmisel aastal," ütles ta vaikselt.
"I had a similar feeling last year," he said quietly.
"Ma leian tasakaalu.
"I find balance.
Perekond on oluline, kuid sina oled ka oluline."
Family is important, but so are you."
Nad kõndisid kõrvale.
They walked aside.
Rahvamassist eemale, valgustatud vanalinna hoovi, kus Kadi sai vaadata Tallinna vanalinna majesteetlikust kõrgusest.
Away from the crowd, to a lit courtyard of the Old Town, where Kadi could look at the majestic heights of Tallinna’s Old Town.
"Nii et sa ei ole vihane?"
"So you're not angry?"
küsis ta.
she asked.
Märt raputas pead.
Märt shook his head.
"Kadi, sa pead olema sina ise.
"Kadi, you have to be yourself.
Ma olen alati sinuga."
I'm always with you."
Kadi süda täitus kergendustundest.
Kadi's heart filled with relief.
Positiivse noogutusega lubas ta jätta kõrvale mõned tegevused perega ja olla aus oma tunnetega.
With a positive nod, she promised to set aside some activities with the family and be honest with her feelings.
Jaanipäev jätkus rõõmsalt.
Jaanipäev continued joyfully.
Pidu oli täies hoos.
The party was in full swing.
Kadi tundis, et temas oli vabanenud midagi uut, midagi tõelist.
Kadi felt that something new, something true, had been released within her.
Kui viimane tuli peagi kustus ja linn jäi vaikseks, teadsid kõik, et oli aeg lahkuda.
When the last fire soon went out and the city fell silent, everyone knew it was time to leave.
Kadi vaatas veel korra vanalinna hõõguvat panoraami.
Kadi took one more look at the glowing panorama of the Old Town.
Temas oli suur rahu.
She felt a great peace within her.
Ta teadis nüüd, et ta saab olla tema ise, armastades ja austades pere, kuid leides ka oma teed.
She now knew that she could be herself, loving and respecting her family, yet finding her own way.
Ja see mõte täitis ta rõõmuga, mis ei haihtunud ka siis, kui linn jäi pimedusesse.
And this thought filled her with joy, which didn't fade even when the city was enveloped in darkness.