Tallinna varakevadine õhk oli täidetud saepuru ja hõõguva kiviklibu lõhnaga.

The early spring air in Tallinn was filled with the scent of sawdust and smoldering gravel.

Marek, osav kiviraidur, seisis uhke tööplatsil, kus elavus oli muutumatult kirgas.

Marek, a skilled stonemason, stood proudly at the construction site, where the vibrancy remained unchanged.

Peagi seisab siin võimas loss, mille kaunistanud käed märkamatult mängivad tähtsat rolli.

Soon, a mighty castle would stand here, with the hands that adorned it playing an unnoticed yet important role.

Oli Jaanipäev.

It was Jaanipäev.

Vanalinna tänavad olid täis rahvast, kes rõõmsalt ootas suve kõrghetke – päev, mil loodus oli oma kõige lopsakamalt.

The streets of the old town were crowded with people eagerly awaiting the pinnacle of summer—the day when nature was at its lushest.

Marek püüdis mitte pöörata tähelepanu päikesele, mis omas olemuses maad tervitas.

Marek tried not to pay attention to the sun, which in its essence greeted the earth.

Marek tahtis, et kõik märkaksid tema pingutusi ja tahtejõudu.

Marek wanted everyone to notice his efforts and determination.

Ta lootis, et tema töö oleks piisavalt hea, et saada meistrilt tunnustust ja kindel positsioon lossi rajamisel.

He hoped his work would be good enough to receive recognition from the master and secure a solid position in the construction of the castle.

Ta silmad peatusid kaarel, mille loomine oli olnud tema suurim proovikivi.

His eyes rested on an arch, the creation of which had been his biggest challenge.

Kaare keskel oli aga probleem – see ei püsinud paigal, tekitades marekisse kahtlusi enda oskustes.

However, there was a problem in the middle of the arch—it wouldn't stay in place, raising doubts in Marek about his skills.

Nende segadust täis mõtete keskel nägi Marek Liisi, nutikat arhitekti, kes töötas samuti ehitusel.

Amidst these thoughts filled with confusion, Marek saw Liis, a clever architect who also worked on the construction.

Kuigi tal oli raske end alandlikult pöörduda, teadis ta, et vajab Liisi abi.

Though it was difficult for him to approach humbly, he knew he needed Liis's help.

Ta võttis julguse kokku, hingas sügavalt sisse ja astus veidi kartlikult Liisi juurde.

He gathered his courage, took a deep breath, and walked somewhat hesitantly toward Liis.

"Liis, mul on mure.

"Liis, I have a problem.

Kaarega... see ei seisa," tunnistas ta.

The arch... it's not stable," he admitted.

Liis naeratas mõistvalt.

Liis smiled understandingly.

"Sa oled väga andekas, Marek.

"You are very talented, Marek.

Me saame koos selle lahendatud," vastas ta julgustavalt.

We can solve this together," she replied encouragingly.

Ettevalmistused Jaanipäeva tähistamiseks olid täies hoos, kuid Marek ja Liis keskendusid ainult kaare parandamisele.

Preparations for the Jaanipäev celebration were in full swing, but Marek and Liis focused solely on fixing the arch.

Nende kätetöö oli harmooniline nagu muusika, iga kivi leidis oma koha nende juhtimisel.

Their handiwork was harmonious like music; each stone found its place under their guidance.

Jaanituli süüdati ja kui tuli hakkas taeva tantsu looma, seisid inimesed hämmastunult silmitsi kaarega, mis nüüd uhkelt lõõmas.

The Jaanipäev bonfire was lit, and as the fire began to dance in the sky, people stood amazed at the arch, now proudly blazing.

Marek ja Liis seisid pealtvaatajate selja taga, nende süda oli täidetud kergenduse ja uhkusega.

Marek and Liis stood behind the spectators, their hearts filled with relief and pride.

"Marek, see on imeline," ütles Jaak, kes oli töömeeste juht, lugupidavalt.

"Marek, this is amazing," said Jaak, who was the workers' leader, respectfully.

"Sina ja Liis olete võitnud kõikide austuse."

"You and Liis have earned everyone's respect."

Marek tundis rahulolu voogavat läbi oma keha.

Marek felt satisfaction flowing through his body.

Ta oli õppinud, et tõeline tugevus peitub koostöös ja avatuses.

He had learned that true strength lies in cooperation and openness.

Jaanipäeva valguses lõõmavad Ollus ja enesekindlus andsid talle kindluse, mida ta oli kaua otsinud.

In the light of Jaanipäev, the blazing confidence and self-assurance gave him the certainty he had long sought.

Loss sai oma kaare ning Marek ja Liis oma sõpruse.

The castle got its arch, and Marek and Liis gained their friendship.

ja Päike paitas kõrget kuplia ja Tallinna rahval jäi alles vaid mälestus imelisest suveööst, kus kõik oli võimalik.

And the sun caressed the tall dome, leaving the people of Tallinn with only memories of a magical summer night where anything was possible.