Maarja ja Olev elasid väikeses Eesti külas, kus kõik tundsid kõiki.

Maarja and Olev lived in a small Estonian village where everyone knew everyone.

Täna oli kohalike valimiste päev ja küla elanikud kogunesid külakeskuse saali.

Today was local election day, and the village residents gathered in the village center hall.

Väljaspool õitsesid kevadlilled ja jahedas õhus levitasid tuuleõied oma värsket lõhna.

Outside, the spring flowers were blooming, and the breeze carried their fresh scent through the cool air.

Maarja oli kooliõpetaja, kes uskus, et haridus ja aktiivne kodanikuühiskond muudavad maailma paremaks.

Maarja was a schoolteacher who believed that education and an active civil society make the world a better place.

Ta kandis endaga kaasas nõbu käest saadud kohalikku lehte, et veenda igaüht, kellega ta kohtus, oma häält andma.

She carried with her a local newspaper, given by her cousin, to persuade everyone she met to cast their vote.

Maarja ees seisis ülesanne veenda oma sõpra Olevit.

Maarja's task was to convince her friend Olev.

Olev oli taluomanik, kes hindas stabiilsust ja ei armastanud suuri muutusi.

Olev was a farm owner who valued stability and didn't like big changes.

Ta teadis, et poliitikud lubavad palju, aga tihti ei muutu midagi.

He knew that politicians promised a lot but often nothing changed.

Seetõttu kahtles ta, kas oma häält anda.

Therefore, he was hesitant about whether to cast his vote.

Olev seisis ukse kõrval, silmi põranda poole suunatud.

Olev stood by the door, eyes directed at the floor.

Maarja lähenes talle naeratusega.

Maarja approached him with a smile.

"Miks sa ei hääleta, Olev?" küsis Maarja otsekoheselt.

"Why aren't you voting, Olev?" Maarja asked directly.

"Ma ei tea," vastas Olev, käed taskus.

"I don't know," replied Olev, with his hands in his pockets.

"Ma ei taha asju keerulisemaks muuta. Minu taluga on kõik hästi.

"I don't want to complicate things. Everything is fine with my farm.

Uued seadused võivad mind kahjustada."

New laws might harm me."

Maarja naeratas soojalt ja ütles: "Ma saan aru, kuid mõtle selle üle: hääletamine on võimalus rääkida kaasa.

Maarja smiled warmly and said, "I understand, but think about it: voting is a chance to have your say.

Kui me ei ütle oma arvamust, siis kuidas saavad teised teada, mis on meile oluline?"

If we don't express our opinions, how will others know what's important to us?"

Olev ohkas ja vaatas Maarjale otsa.

Olev sighed and looked Maarja in the eye.

"Ma olen ettevaatlik. Aga sa räägid mõistlikku juttu."

"I'm cautious. But you're making sense."

"Näe, saad oma murede üle otsustada," jätkas Maarja.

"Look, you can decide on your concerns," Maarja continued.

"See on meie küla ja meie otsus.

"This is our village and our decision.

Sina tead farmindust ja sina saad öelda, mida vajad."

You know farming, and you can say what you need."

Olev vaatas aknast välja, kust paistsid ta oma põllud.

Olev looked out the window, where his own fields were visible.

Ta mõistis, kui oluline on hääletada ja oma arvamus kuuldavaks teha.

He realized how important it was to vote and make his voice heard.

"Olgu, Maarja. Proovin."

"Alright, Maarja. I'll give it a try."

Maarja naeratas rahulolevalt.

Maarja smiled contentedly.

"Sa teed õige otsuse, Olev."

"You're making the right decision, Olev."

Koos astusid nad pollingujaoskonda.

Together, they stepped into the polling station.

Olev täitis oma sedeli.

Olev filled out his ballot.

Temas tärkas uus tunne: ta oli osa millestki suurest.

A new feeling arose within him: he was part of something bigger.

Nüüd mõistis Olev, et on oluline kaasata end muudatustesse, isegi kui need tekitavad kõhklusi.

Now Olev understood that it's important to involve oneself in changes, even if they cause hesitation.

Kevadine päike paistis nende peale, kui nad koos jaoskonnast välja astusid, tulvil lootust.

The spring sun shone upon them as they stepped out of the station, full of hope.

Maarja tundis uhkust ja Olev mõistis, et mõnikord võib väike risk tuua suuri muutusi.

Maarja felt proud, and Olev realized that sometimes a small risk can bring about significant changes.

Mõlemad mõistsid paremini teineteise vaateid, liigudega uuele kevadele vastu, mis oli täis võimalusi.

Both understood each other's perspectives better, moving towards a new spring full of possibilities.