Rohkem kui miski muu, tahtis Kaarel luua mälestusi oma perele.

More than anything else, Kaarel wanted to create memories for his family.

Püha­vaimu­püha tähistamiseks oli ta otsustanud korraldada pikniku Kadrioru pargis.

To celebrate Püha­vaimu­püha, he had decided to organize a picnic in Kadriorg Park.

Kevad oli viimaks jõudnud Tallinnasse.

Spring had finally arrived in Tallinn.

Puud olid haljas lehti täis, lilled õitsevad, ning värske rohelus ümbritses kõike.

The trees were full of lush leaves, flowers were blossoming, and fresh greenery surrounded everything.

Parka saabudes tunnistas Liis argipäeva muresid.

Upon arriving at the park, Liis confessed her everyday worries.

Töö oli stressirohke ja mured tulevikuga täitsid tema mõtteid.

Work was stressful, and concerns about the future filled her thoughts.

Maret, nende noor tütar, oli rahutu.

Maret, their young daughter, was restless.

Ta mõtles sõbradest, kes olid praegu kuskil lahedal seiklusel.

She was thinking about her friends who were probably out on some fun adventure at the moment.

Kaarel vaatas ringi, otsides ideaalset kohta.

Kaarel looked around, searching for the perfect spot.

"Kuidas oleks seal tiigi ääres?"

"How about over there by the pond?"

Ta osutas suure puu varju, kus rohi oli kuiv.

he pointed to the shadow of a large tree, where the grass was dry.

"Seal, liueldes tuules, tunneb päikest."

"There, swaying in the breeze, you'll feel the sun."

Liis nõustus, kuid oli mõtetes eemal.

Liis agreed but her mind was elsewhere.

Maret hammustas õunu, vaadates üle puude.

Maret bit into an apple, gazing over the trees.

Kaarel mõistis, et peab midagi tegema.

Kaarel realized he needed to do something.

"Või mängiksime midagi?"

"Or should we play something?"

pakkus ta entusiastlikult.

he offered enthusiastically.

Liis vaatas teda kummalisel ilmel, kuid nõustus.

Liis gave him a strange look but agreed.

"Aga mida?"

"But what?"

"Peitust," hüüdis Kaarel elevil.

"Hide and seek," Kaarel exclaimed excitedly.

"See toob lõbu ja liikumist."

"It brings fun and movement."

Veidi vastumeelselt nõustusid kõik osalema.

A bit reluctantly, everyone agreed to participate.

Maret kadus esimese mängunausatajana puude varju.

Maret vanished as the first seeker, into the shadows of the trees.

Varsti oli ainult vaikus.

Soon, there was only silence.

Kaarel ja Liis naersid, leides uusi peidukohti – puude taga, põõsaste vahel.

Kaarel and Liis laughed, finding new hiding spots—behind trees, between bushes.

Viimaks kõlas Mareti hõige: "Ma leidsin sind!"

Finally, Maret's shout rang out: "I found you!"

ning seejärel kõlas nende kõigi naer.

and then their laughter echoed all around.

Mäletuvalt liitusid nad taas, hingates kohkumus välja ning muutes muret naeruks.

Joyfully, they reunited, gasping for breath and turning worries into laughter.

Päike hakkas loojuma, jahedus hiilis vaikselt peale.

The sun began to set, and a chill quietly crept in.

Nad istusid koos, seljaga puu nõjatumise vastu.

They sat together, leaning against the tree.

Liis sosistas vaikselt: "Ma pole ammu niimoodi lõõgastunud."

Liis whispered softly, "I haven't relaxed like this in a long time."

Maret nõustus, tema tavapärane vastumeelsus asendus tänutundega.

Maret agreed, her usual reluctance replaced with gratitude.

"Perest on vahel hea osa võtta," tunnistas ta.

"It's nice to be part of the family sometimes," she admitted.

Kaarel hoidis neid kõiki veelgi lähemal.

Kaarel held them all even closer.

"Vaja on aega päriselt koos veetmiseks.

"We need time to really spend together.

See on kõige olulisem."

That's the most important thing."

Siis vaikisid kõik hetkeks, mõeldes päeva peale.

Then they all fell silent for a moment, reflecting on the day.

Kaarel tundis end perekonna keskel täiesti õnnelikuna ning teadis, et niisuguseid hetki peab olema rohkem.

Kaarel felt completely happy in the midst of his family and knew there must be more moments like this.

Liis otsustas proovida rohkem kergemalt võtta, vähemalt hetkel.

Liis decided to try and take things more lightly, at least for now.

Maret nägi perekonna väärtust teisiti kui varem.

Maret saw the value of family differently than before.

Õhtu lõppedes olid nad kõik koos.

As the evening ended, they were together.

Pimeduses kõndides ei tundnud nad mitte üksnes enda jalgu tallates muru, vaid ka uut lähedust, mis nende jaoks esialgu nii ebakindel oli olnud, kuuluvustunne üsna uues valguses.

Walking in the darkness, they not only felt the grass under their feet but also a new closeness that had initially felt so uneasy—a sense of belonging in quite a new light.