Kalevi süda lõi kiiresti, kui ta astus kooli suuresse võimlasse, mis oli täis elevust ja ootust.

Kalevi heart beat quickly as he stepped into the school's large gymnasium, which was full of excitement and anticipation.

Seal olid kõik koos – tema sõbrad ja klassikaaslased, suured aknad näitasid vihma käes säravaid spordiväljakuid väljas.

Everyone was there – his friends and classmates, the large windows showing the sports fields shining in the rain outside.

Maarja tantsis osavalt, jättes Kalevi unustama kõike ümberringi.

Maarja danced skillfully, making Kalevi forget everything around him.

Ta soovis, et Maarja märkaks teda, et imetleks tema pingutusi ja talenti.

He wished that Maarja would notice him, that she would admire his efforts and talent.

„Täna peab kõik ideaalselt minema,“ kinnitas Kalev Tanelile, kes venitas oma käsi.

"Everything has to go perfectly today," Kalev assured Tanel, who was stretching his arms.

„Peame näitama, milleks me võimelised oleme.“

"We have to show what we're capable of."

Tanel noogutas. „Ära muretse, Kalev. Me saame sellega hakkama.“

Tanel nodded. "Don't worry, Kalev. We can handle it."

Kuid just siis, kui nad asusid tantsima, kärises välk läbi kevadise taeva.

But just as they started dancing, lightning ripped through the spring sky.

Järsku kustus kõik valgus ja helisüsteemist ei kostnud enam muusikat.

Suddenly, all the lights went out, and no music came from the sound system.

Võimla vajus vaikusesse ja pimedusse.

The gym fell into silence and darkness.

Inimesed ümberringi hakkasid sosistama ja tekkis kerge segadus.

People around began whispering, and a bit of confusion arose.

Kalev tundis, kuidas ärevus temast üle rullus nagu tõusulainetus.

Kalev felt anxiety wash over him like a rising tide.

See oli tema võimalus näidata end Maarjale, kuid nüüd... Mis võimalust siin veel järel oli?

This was his chance to show himself to Maarja, but now... What chance was left?

Korraga lõi Kalevile peas mõte.

Suddenly, a thought struck Kalev's mind.

„Kuulge, me ei vaja elektrit, et tantsida,“ hüüdis ta kindlalt.

"Listen, we don't need electricity to dance," he shouted confidently.

„Kas te kuulete vihma? Me saame kasutada selle rütmi.“

"Can you hear the rain? We can use its rhythm."

Maarja, kes seisis vaikselt, vaatas ümber.

Maarja, who stood silently, looked around.

Kalevi julgus ja sihikindlus olid nakkavad.

Kalev's courage and determination were contagious.

„Kalev, see on hea idee!“ ütles ta sädeleva naeratusega.

"Kalev, that's a good idea!" she said with a dazzling smile.

Kõik hakkasid liigutama, alguses ebalevalt, kuid siis rütm üha kasvas.

Everyone started to move, at first hesitantly, but then the rhythm grew steadily.

Nad tantsisid koos vihma rütmis, improvisatsioon muutis nad vabaks.

They danced together to the rhythm of the rain, the improvisation setting them free.

Kalev tundis, kuidas tema sammud said jõudu iga tilga löögist katusele.

Kalev felt how his steps gained strength with each drop's beat on the roof.

Maarja liikus tema kõrval elegantse kergusega.

Maarja moved beside him with graceful ease.

See ühendas neid kõiki.

It united them all.

Kui ootamatult vool taastati, seisis kogu grupp, hingeldades, kuid silmad särasid.

When unexpectedly the power was restored, the whole group stood, panting, but their eyes were shining.

Valgus oli tagasi, kuid see hetk vihmaga oli eriline.

The lights were back, but that moment with the rain was special.

Maarja naeratas Kalevile. „Sa oled tõesti hea juht,“ ütles ta soojalt.

Maarja smiled at Kalev. "You're truly a good leader," she said warmly.

„See oli parim osa päevast.“

"That was the best part of the day."

Kalev tundis, kuidas tema enesekindlus kasvas.

Kalev felt his confidence grow.

Ta oli näidanud Maarjale oma tõelist mina.

He had shown Maarja his true self.

Kõik tänasid teda ja Tanel patsutas teda tunnustavalt õlale.

Everyone thanked him, and Tanel patted him appreciatively on the shoulder.

Kalevi unistus ei olnud enam lihtsalt soov – see oli saanud osaks tema tegelikkusest.

Kalevi's dream was no longer just a wish – it had become part of his reality.

Ta teadis nüüd, et improvisatsioonis võib peituda veelgi suurem võimalus kui ette planeeritud sammudes.

He now knew that improvisation could hold even greater opportunities than pre-planned steps.

Ja Maarja teadmine sellest oli rohkem kui ta lootis.

And Maarja's understanding of this was more than he had hoped for.