Kevadine tuul puhus mahedalt läbi Keila treeninglaagri, kui Maarja, Rasmus ja Triinu lõpetasid oma hommikused harjutused.

The spring breeze blew gently through the Keila training camp as Maarja, Rasmus, and Triinu finished their morning exercises.

Maarja heitis pilgu üle laagriplatsi, kus noored reamehed harjutasid distsipliini.

Maarja glanced across the campgrounds, where young privates practiced discipline.

Kuid Maarja ei mõelnud ainult marsisammudele.

However, Maarja was not only thinking about marching steps.

Tema salajane kirg oli arheoloogia, ja ta tundis, et siin metsade ja lagendike vahel on peidus midagi erilist.

Her secret passion was archaeology, and she felt that something special was hidden among these forests and clearings.

Pärastlõunal, kui päike paistis kõrgelt, juhtus midagi ootamatut.

In the afternoon, with the sun high in the sky, something unexpected happened.

Drillide ajal, kui Maarja, Rasmus ja Triinu harjutasid koos teistega, komistas Triinu millegi peale.

During the drills, as Maarja, Rasmus, and Triinu practiced with the others, Triinu stumbled upon something.

See oli vana kiviketas, pool maetud pinnasesse, osa ketast oli kaetud keeruliste sümbolitega, mida Maarja kohe märkaks.

It was an old stone disc, half-buried in the ground, part of the disc was covered with intricate symbols that Maarja immediately noticed.

„Vau, mis see on?” hüüdis Triinu põnevil.

"Wow, what is this?" exclaimed Triinu excitedly.

Maarja põlvitas ja uuris ketast lähemalt, tema silmad särasid avastuse heameelest.

Maarja knelt down and examined the disc closely, her eyes shining with the joy of discovery.

„See on rohkem kui lihtsalt kivi,” sosistas Maarja ja vaatas Rasmusele, kes oli skeptiline nagu alati.

"This is more than just a stone," whispered Maarja and looked at Rasmus, who was as skeptical as ever.

„See võib olla iidsed märgid.

"These might be ancient signs.

Kajakadest,” lisas Maarja, viidates puulinnule, keda peetakse vanade eestlaste seas pühamaks.

Of the gulls," added Maarja, referring to the bird revered among the ancient Estonians.

Rasmus ohkas.

Rasmus sighed.

„Meil pole aega mängida Indiana Jones'i, Maarja.

"We don't have time to play Indiana Jones, Maarja.

Meil on vaja täita päeva kava.”

We need to stick to the day's schedule."

Kuid Maarja ei loobunud nii kergesti.

But Maarja didn't give up so easily.

Ta otsustas uurida kivi ja selle sümboleid lähemalt.

She decided to investigate the stone and its symbols further.

Õhtul, pärast päevaülesannete lõppu, kutsus ta Triinu endaga kaasa.

In the evening, after the day's tasks were completed, she invited Triinu to join her.

„Aitäh, et mind usaldad,” naeratas Triinu, kuigi teadis, et tema kohmakus võiks olla risk.

"Thank you for trusting me," Triinu smiled, even though she knew her clumsiness could be a risk.

Varjatud vargsi liikusid nad läbi laagri nendesama kivi järele, mis päeval nii palju tähelepanu oli köitnud.

Stealthily, they moved through the camp to seek out that very stone which had drawn so much attention during the day.

Peatusid ainult siis, kui kuulsid sammude kaja eemal drillplatsil.

They stopped only when they heard the echo of footsteps distant at the drill field.

Maarja hoidis kivi muudkui käes ja mida rohkem nad vaatasid sümboleid, seda kindlamad nad olid, et lähevad õiges suunas.

Maarja kept holding the stone, and the more they looked at the symbols, the more certain they were that they were on the right path.

See viis nad ala juurde, millele oli kehtestatud ranged reeglid ja kust drillide ajal läbi minna ei olnud lubatud.

This led them to an area with strict rules, where passing through was not allowed during drills.

„Maarja, me peame tagasi minema, enne kui keegi märkab!” hoiatas Triinu.

"Maarja, we need to go back before someone notices!" warned Triinu.

Kuid Maarja teadis, et nad on leidnud midagi tähtsat.

But Maarja knew they had found something important.

Ta võttis sügava hingetõmbe ja nad uurisid edasi.

She took a deep breath, and they continued their exploration.

Sümbolid kandsid sõnumeid kadunud ajast.

The symbols carried messages from a lost era.

Ootamatult kuulsid nad Rae käske drillide alustamiseks.

Suddenly, they heard Rae's orders to start the drills.

Maarja teadis, et nad peavad kiiresti otsustama.

Maarja knew they had to decide quickly.

Viimane julgust kogudes otsustas Maarja jätta oma kirg distsipline nimel tahaplaanile ja suunduda tagasi drillidele.

Gathering the last of her courage, Maarja decided to set her passion aside for the sake of discipline and returned to the drills.

Kuid tema südames põles teadmine, et nende avastatud kivi on oluline.

Yet, her heart burned with the knowledge that the stone they discovered was significant.

Hiljem, pärast laagriülesandeid, istus Maarja Rasmuse ja Triinu kõrvale.

Later, after the camp duties, Maarja sat down next to Rasmus and Triinu.

„Ma pean näitama, mida me leidsime,” ütles Maisabel kindlalt Rasmusele, kes esmalt püüdis vaidlustada, kuid siis siiski kuulas.

"I have to show what we've found," said Maarja firmly to Rasmus, who initially tried to argue but then listened.

Kaaslaste imetlust pälvinud Maarja avastus tõi kaasa uue austuse tema vastu; täiskasvanud õpetajad ja juhendajad uurisid tema leidu laagrikohvikus tõsise pilguga.

Maarja's discovery, which had earned her the admiration of her peers, brought new respect for her among them; adult teachers and instructors examined her find with serious interest in the camp café.

Maarja leidis tasakaalu oma kire ja kohustuste vahel, olles uhke selle üle, mida saavutas.

Maarja found a balance between her passion and duties, proud of what she had achieved.

Elava kevadõhu keskel, oma kaaslaste tunnustust pälvinud, teadis Maarja, et on teatud mõttes muutunud - kindlameelseks ja lugupeetud liidriks teiste seas.

Amidst the lively spring air, with her peers' recognition, Maarja knew she had in some way changed—becoming a determined and respected leader among others.