Tallinna vanalinna Jõuluturu väljak särab tuledest.

The Tallinna old town Christmas market square glows with lights.

Lumehelbed langevad vaikselt munakividele, peegeldades sajandi arhitektuuri.

Snowflakes fall silently onto the cobblestones, reflecting the century-old architecture.

Rahvas naerab ja rõõmustab, oodates uue aasta saabumist.

People laugh and rejoice, eagerly awaiting the arrival of the New Year.

Keset seda melu seisab Karoliina.

In the midst of this hustle and bustle stands Karoliina.

Ta süda lööb kiiremini kui kunagi varem.

Her heart beats faster than ever before.

Täna on see päev.

Today is the day.

Ta peab rääkima Juhanile oma tunnetest.

She needs to tell Juhan how she feels.

Marta seisab Karoliina kõrval, hoides tema külmast punetavaid käsi.

Marta stands next to Karoliina, holding her cold, flushed hands.

"Sa pead talle ütlema, Karo," sosistab Marta, näpistusega toetades oma sõnu.

"You have to tell him, Karo," whispers Marta, giving a pinch to back up her words.

"Ta sõidab varsti Antarktikasse.

"He's going to Antarktika soon.

Sa ei saa seda edasi lükata."

You can't delay this."

Karoliina noogutab, kuid tema sees valitseb ikka veel segadus.

Karoliina nods, though confusion still reigns inside her.

Juhan, nende lapsepõlvesõber, on alati olnud tema kõrval.

Juhan, their childhood friend, has always been by her side.

Aga kas Juhan teab, kui palju ta tähendab Karoliinale?

But does Juhan know how much he means to Karoliina?

Kas sõprus võib muutuda millekski sügavamaks, kui ta ainult julgeks seda öelda?

Can friendship transform into something deeper if she only dares to say it?

Rahvahulgas on raske Juhanit leida.

In the crowd, it's hard to find Juhan.

Karoliina süda võpatab iga kord, kui ta kellegi tuttavat näeb.

Karoliina's heart skips every time she sees a familiar face.

Tihedad mütsid ja soojad sallid varjavad inimeste nägusid, tehes otsimise veelgi raskemaks.

Thick hats and warm scarves hide people's faces, making the search even harder.

Ning ometi, just täpselt enne südaööd, ta näeb teda.

And yet, just before midnight, she sees him.

Juhan seisab väljaku serval, silmad suunatud aeglaselt süttivatele ilutulestikele.

Juhan stands at the edge of the square, eyes directed toward the slowly igniting fireworks.

Karoliina hingab sügavalt sisse.

Karoliina takes a deep breath.

See on nüüd või mitte kunagi.

It's now or never.

Ta laseb Marta käest lahti ja sukeldub rahva sekka.

She lets go of Marta's hand and dives into the crowd.

Iga samm tema ainukeste murmellede peal on hirmu ja lootuse korraga täis.

Each step on her own path is filled with fear and hope.

Nii palju asju võiks valesti minna, nii palju asju, mida ta ei saa kontrollida.

So many things could go wrong, so many things she cannot control.

Kostavad kellade helid.

The bells chime.

Ilutulestik alustab oma sädelevat mängu taevas, täites selle värvikate piltidega.

Fireworks begin their sparkling dance in the sky, filling it with colorful images.

Juhan pöörab ringi, just nii, et näha Karoliinat murdmas läbi viimase takistusena seisva rahvamassi.

Juhan turns around just in time to see Karoliina breaking through the last barrier of people.

Ta naeratab.

He smiles.

See naeratus on alati olnud Karoliina jaoks maailma kõige kiirem südamearmastaja.

That smile has always been the fastest heart-thief for Karoliina.

"Karoliina?" Juhan tõstab oma häält, püüdes üle taustamürina rääkida.

"Karoliina?" Juhan raises his voice, trying to speak over the background noise.

Karoliina hingeldab, peatudes tema ees.

Karoliina breathes heavily, stopping in front of him.

"Ma pidin sulle midagi ütlema, enne kui sa lähed," ütleb ta, hääl värisemas.

"I had to tell you something before you go," she says, her voice trembling.

Juhan vaatab teda, ilutulestiku helgid peegelduvad tema silmades.

Juhan looks at her, the gleams of fireworks reflected in his eyes.

"Mis see on?" küsib ta hellalt.

"What is it?" he asks gently.

"Ma... ma armastan sind, Juhan," sõnad teevad lõpuks oma tee välja.

"I... I love you, Juhan," the words finally find their way out.

"Ja ma tahan, et sa teaksid, ükskõik mis juhtub."

"And I want you to know, no matter what happens."

Ilutulestikud tõusevad kõrgemale, valgustades öötaeva suurejooneliste joonistega.

The fireworks rise higher, illuminating the night sky with grand patterns.

Hektek maailma vaikib, ja ainult nad kaks on olemas.

For a moment, the world is silent, and it's just the two of them.

Juhan vaatab Karoliinat huviga, siis astub temale lähemale.

Juhan looks at Karoliina with interest, then steps closer to her.

Ta võtab tema käe, hoides seda tugevalt.

He takes her hand, holding it firmly.

"Karoliina, sa oled alati olnud minu parim sõber," ütleb ta sügavalt.

"Karoliina, you've always been my best friend," he says deeply.

"Ja see, mida sa just ütlesid... see tähendab mulle palju."

"And what you just said... it means a lot to me."

Karoliina tunneb, kuidas tema hirm hajub, sest tõde, kuigi mitte täiuslik, on piisav.

Karoliina feels her fear fade because the truth, though not perfect, is enough.

Nad seisavad koos, kui viimased ilutulestikud tähistavad uue aasta algust.

They stand together as the last fireworks mark the beginning of the new year.

Karoliina tunneb, et ta on muutunud.

Karoliina feels changed.

Ta teab nüüd oma tugevust.

She now knows her strength.

Ta on õppinud oma tunnete hääletuks tegemise asemel neid väljendama.

She has learned to express her feelings instead of silencing them.

Ja see mõjub talle vabastavalt.

And it feels liberating.

Tähed säravad kõrgel ning tema sees on rahu.

The stars shine high above, and inside her, there is peace.

Olgu tulevikus mida iganes, ta on teinud julgust nõudva sammu.

Whatever the future holds, she has taken a step that demanded courage.

Ja see on suur saavutus.

And that's a great achievement.