Talv oli kattunud paksu lumega, mets Tallinnast põhja pool nägi välja nagu maagiline muinasjutumaa.

Winter had blanketed the land with thick snow, and the forest north of Tallinn looked like a magical fairy-tale land.

Paljud tundsid huvi sealse ajaloo vastu, aga vähesed julgesid metsa talvisel ajal minna.

Many were interested in the history there, but few dared to venture into the forest during winter.

Kuid Liisi, noor ja innukas folkloorihuviline, ei lasknud end lumest ja külmast heidutada.

However, Liisi, a young and enthusiastic folklore enthusiast, was not deterred by the snow and cold.

Ta unistas laulvat kivi leida — iidne artefakt, mis lugude kohaselt kõlas kaunilt, kui soovisid kuulata.

She dreamed of finding the singing stone—an ancient artifact that, according to stories, sounded beautifully if you wished to listen.

Tema sõbrad, Mihkel ja Anu, ei uskunud laulva kivi olemasolusse.

Her friends, Mihkel and Anu, didn't believe in the existence of the singing stone.

"See on lihtsalt üks vanade aegade jutt," ütles Mihkel.

"It's just an old tale," said Mihkel.

Anu noogutas kaasa: "Miks sa see hullus üldse ette võtad, Liisi?"

Anu nodded in agreement: "Why are you even pursuing this madness, Liisi?"

Kuid Liisi oli otsustanud.

But Liisi was determined.

Ta leidis vanast päevikust vihjed, mis viitasid kivi asukohale metsas sügaval.

She found clues in an old diary that pointed to the stone's location deep in the forest.

Hoolimata sõprade kahtlustest pakkis ta kotid ja suundus uusaasta päeval metsa.

Despite her friends' doubts, she packed her bags and headed into the forest on New Year's Day.

Mida sügavamale Liisi metsas rändas, seda tihedamaks muutus lumi.

The deeper Liisi ventured into the forest, the thicker the snow became.

Ta jalg ragises külmunud okstel, jaaed tema ümber täitus vaikusega.

Her foot crunched on frozen branches, and the yard around her filled with silence.

Külm puges varrukast sisse, kuid Liisi südames hõõgus kindlameelsus.

The cold crept into her sleeves, but determination burned in Liisi's heart.

Ta järgnes päevikus märgitud vihjetele, astudes ettevaatlikult läbi puude.

She followed the clues noted in the diary, stepping cautiously through the trees.

Äkki algas lumetorm.

Suddenly a snowstorm began.

Lumehelbed keerlesid tuules ja mets muutus korraga hirmutavaks.

Snowflakes swirled in the wind, and the forest suddenly became frightening.

Kuid siis nägi Liisi seda — salajane lehtla.

But then Liisi saw it—a secret arbor.

Seal, kus vanasti asus laulav kivi, nägi ta maapinnal tundmatuid märke.

Where the singing stone used to be, she saw unknown markings on the ground.

Äkki kadus vaikus.

Silence vanished suddenly.

Liisi kuulis mahedat meloodiat, mis näis tulevat maa alt.

Liisi heard a gentle melody that seemed to come from beneath the earth.

Südames tuksus erutus.

Her heart throbbed with excitement.

Ta hakkas maapinda uurima ja leidis peidetud sisenemise.

She began to examine the ground and found a hidden entrance.

Pimeduses olevat kambrikest valgustas külma sinaka helgiga vana laulev kivi.

A chamber shrouded in darkness was illuminated by the cold bluish glow of the old singing stone.

Liisi tundis, et oli tõelise avastuse juures.

Liisi felt she was at the site of a true discovery.

Kivi oli peidetud, et kaitsta seda neidude, kes võiksid selle väge kuritarvitada.

The stone had been hidden to protect it from maidens who might misuse its power.

Ta mähkis kivi ettevaatlikult ning suundus tagasi, jättes sammud lume alla vaikimisi.

She wrapped the stone carefully and headed back, leaving her footsteps silently under the snow.

Kui Liisi jõudis Mihkli ja Anu juurde tagasi, ei uskunud nad oma silmi.

When Liisi returned to Mihkel and Anu, they could not believe their eyes.

"See on tõepoolest seal," ütles Liisi, hääl täis uhkust ning rõõmu.

"It's really there," said Liisi, her voice full of pride and joy.

"Laulva kivi kaitseb meie metsasid ja lugusid."

"The singing stone protects our forests and stories."

Anu ja Mihkel olid vaimustunud.

Anu and Mihkel were amazed.

Nad olid leidnud uue austuse Liisi vastu ning mõistsid, et folklooril võib olla tõepoolest tõetera sees.

They found a new respect for Liisi and understood that folklore might truly have a grain of truth.

Liisi tõestas, et tema kirg ja usk olid tugevamad kui sõprade kahtlused.

Liisi proved that her passion and belief were stronger than her friends' doubts.

Nüüd jagasid nad tema usku, olles valmis mõistatuslike metsade lugusid koos uurima.

Now they shared her belief, ready to explore the mysterious stories of the forests together.